Eurotoetused tõid loomad kaitsealadele tagasi

Alam-Pedja luhtade uued hooldajad, šoti mägiveised, talusid fotosessiooni hobuse kannatusega. Vaid tagaplaanil perutav lehm näitas oma taguotsaga, mida ta arvab külalistest, kes tulevad koplisse tühjade kätega. Palupõhja esimene vasikas koos emaga kosti ei noolinud, pildistamise eelõhtul sündinud pullike hoidis koos emaga aediku serva. Foto: Margus Ansu

Loomade karjatamine Eesti looduskaitsealadel pole uuema aja väljamõeldis, väiksemaid või suuremaid karju on neil aladel ammu liikunud. Uue hoo kaitsealadel neljajalgsete bioniidukite kasutamiseks andsid eelmise sajandi lõpus eurotoetused.

«Neil kaitsealadel, kus on elanud inimesi ja majapidamistes loomi peetud, on lehmi-lambaid karjatatud pea järjepidevalt,» kinnitas keskkonnaameti Jõgeva-Tartu regiooni looduskaitse juhtivspetsialist Kaili Viilma.

Kolhooside-sovhooside ajal olid praegustel kaitsealadel kohati suured loomakarjad või tehti sealt heina. Pärast nõukogude ühismajandite lõppu tuli neil aladel suuremasse loomapidamisse kas lühem või pikem paus. Väikseid loomapidajaid oli ka mõõnaajal, sest 1990. aastatel hakati kaitsealadel karjatamise eest toetusi maksma ning see ajendas talunikke loomi soetama.