Vaid korra elus olen maanteel pedaalides tundnud, et autojuhid austavad mind ja mööduvad must ohutus kauguses. Jõudsin tol korral juba rõõmustada, kas tõesti on liikluskultuur vahepeal paranenud. Koju jõudnud, selgus roolikeerajate ettevaatlikkuse põhjus: samal päeval oli hukkunud treeningul tipprattur Lauri Aus. See õnnetus šokeeris tervet Eestit.
Tunnistan ausalt, maanteele rattaga treenima ei lähe ma juba ammu kerge südamega. Elujärje paranemine on täitnud teed autodega ja paljude juhtide suhtumine kaherattalisse on kõike muud kui aupaklik. Suurem osa sohvritest käitub täitsa ontlikult, kuid eks tõrvatilgad ju meepoti rikuvadki.
Autojuhid kiruvad: miks teevad ratturid grupisõitu väga tiheda liiklusega Tartu ümbruse maanteedel? Olgu siis Jõgeva, Võru, Valga või mõnel teisel maanteel. Sohvrite hinnangul ratturid lihtsalt takistavad liikluse normaalset kulgu. Valige teid, kus liiklus on väiksem, rõhutavad roolikeerajad. Või veel parem, sõitke mööda kergliiklusteed.
Ratturid, kes on ka ise enamasti autojuhid, leiavad, et autojuhi õppeprogramm peaks sisaldama jalgrattaga liiklemist avalikul teel. Üksnes siis hakkavad masinistid pedaalijaid mõistma.
Peab tõdema, et autojuhtide suhtumist on maanteel pedaalides lausa tunda. Sestap jäävad minu viimaste aastate rattakilomeetrid rohkem kergliiklusteedele. Sinna, kuhu autojuhid ratturid maanteelt kohe kupataks. Kuid tihedamates elupiirkondades pole rattatrennid kergteel sugugi ohutumad kui maanteel.
Püüame silme ette manada igapäevase olukorra kergliiklusteel, kus kulgevad kaootiliselt rulluisutajad, lastega perekonnad nii ratastel kui jalgsi, kepikõndijad, rullsuusatajad ja niisama jalutajad. Tihti ka koerajalutajad, kelle koer asub ühel pool teed, omanik ise teisel pool ja üle kergliiklustee pingutub rihm, mis sulgeb liikluse.
Tean omast käest, et kergteedel liiklemine on tunduvalt närvesöövam kui autosõit Tallinna-Tartu maanteel enne kiiruskaamerate paigaldamist. Käed peavad olema pidevalt piduritel. Mitu inimest minu tutvusringkonnast on saanud tõsiseid vigastusi, sõites otse kraavi, et säästa ratta ette jooksnud last või koera. Ratturid teavad, et rattakella ei tohi kergteel üldse puudutada, sest see Browni liikumine, mis siis pihta hakkab, halvab kitsal asfaldiribal liikumise täielikult.
Ja sinna te, autojuhid, saadaksite treenima paari-kolmekümnepealise tugevatest harrastajatest koosneva ratturite rühma, mis sõidab kiirusega 40 kilomeetrit tunnis ja rohkemgi? Mina isiklikult ei taha mõeldagi, mis saab siis, kui neile jookseb ette koer või, veel hullem, laps.
Nii treenivadki tugevamad harrastajad ikkagi maanteel. See on justkui vähem ohtlik. Rattureil on maanteel täielik õigus olla, kuid liikluseeskiri nõuab, et nad sõidaksid võimalikult tee servas. Üksi sõites teevadki kõik nii. Mõistagi leidub ka ratturite seas niinimetatud pühapäevitajaid, kes ei tea liikluseeskirjast mitte midagi ja kes kujutavad endast maanteel suurt ohtu nii endale kui teistele.
Grupis olles aga võetakse tihti kahekaupa rivvi. Miks? Aga seepärast, et hanereas sõites ei pea autojuhid sind millekski. Kiirust vähendamata möödutakse väga lähedalt. Kahekaupa sõites hindab aga autojuht olukorda realistlikumalt ega hakka kahel rattal liikujaid teelt välja suruma. Liiklusseaduse piiride selline kompamine ajab autojuhte – eriti neid, kes ise jalgratast ei puutu – lihtsalt marru.
Ärritumise asemel tasuks neil aga õppida rattureilt. Hea näide, kuidas ratturid konfliktolukordi lahendavad, on võtta möödunud nädalast. Esmaspäeval, 11. aprilli õhtul pööras Jõgeva maanteel ratturite grupile ette maasturijuht, kes pidas vajalikuks pedaalijatele moraali lugeda. Äkkpidurduse tõttu kukkus üks rattureist ja sai vigastada.
Julge autojuht, võiks öelda. Minna üksipäini kolmekümne suurepärases füüsilises vormis tugeva mehe vastu ja põhjustada neile veel kannatusi. Aga ratturid säilitasid rahu. Ei astunud konflikti ja andestasid talle. Mehele selgitati, miks ratturid maanteel just sel moel liiklevad. Et lühemast tihedalt koos sõitvast grupist on autojuhil lihtsam mööduda kui pikast hanereast.
Ratturid tohivad kahekaupa reas sõita üksnes siis, kui nad muud liiklust ei sega, kommenteeris seda juhtumit Lõuna prefektuuri vanemliiklusametnik Janek Sarapuu.
Samas leidis ta, kõike ei saa ja ei ole mõtetki liikluses ära reguleerida. Mistahes olukorras tuleb teha kõik endast olenev, et vältida ohtu ja õnnetusi.
Teadmine, et oled põhjustanud kellegi vigastuse või surma, ei ole kerge koorem kanda.