«Eks ma löön eurokalkulaatoriga hinnad ümber, kui keegi tahab eurodes maksta,» lausus 1. jaanuari pärastlõunal Tartumaal Kavastus kohalikku poodi pidav Väino Kägo. Kauplusesse tõid kohalikud sel päeval nii kroone kui eurosid.
Maapoodnik võttis appi eurokalkulaatori
3. jaanuar 2011, 15:37
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kägo oli üks väheseid Tartumaa väikepoodnikke, kes otsustas kaupluseukse lahti teha ka uue aasta esimesel päeval. «Mis ma seal kodus niisama ikka istun?» põhjendas mees.
Südapäevast kella neljani pärastlõunal avatud poes sagimist jätkus. Otsiti peaparandust, tõdes Kägo. Samuti tulid lapsed kulutama oma kroonijääke – jäätiseid ja krõpsupakke viidi poest ära üksjagu. Klientidest vabal ajal kleepis Kägo toodetele uusi eurohinna silte.
Eurodega maksta soovinud Kavastu inimesed lasksid uue raha avapäeval käiku ilmselt euroraha stardikomplektide sisu. Vaid üks kunde soovis kohe päeva alguses väikese ostu eest tasuda paberrahaga – 20-eurosega.
Kägo viitas, et peab talle nüüd kogu kassa vahetusraha tagasi andma. Seepeale otsustas klient maksta hoopis kaardiga.
Kurnav kaardimakse
Kuid ega kaardiga maksmine poodniku südant tegelikult rõõmsaks tee. Pangad haukavad plastrahaga arveldamise käibe pealt kaks protsenti. Elionile tuleb iga ühenduse eest pangaga tasuda 20 senti. Terminali rent maksab 290 krooni kuus.
«Kaardimakse ülalpidamiseks kulub ligi kolm protsenti poe käibest,» tõdes Kägo. Kokku vähemalt 30 000 krooni aastas, mis on poe jaoks märkimisväärne summa.
Nii otsustaski mees panna kaupluse infostendile palve võimaluse korral maksta sularahaga. «Inimesed said aru, hakkasidki rohkem sularahaga maksma,» on ta rõõmus.
Kägo sõnul sõltub kohaliku poodniku käekäik otseselt sellest, kas inimesed ostavad oma kaubad sealt või toovad vajamineva linnast. «Inimene oma poodi austab,» kinnitas Kägo ning lisas, et linna sõit maksab samuti raha ning kohalikud saavad aru, et see ei tule odavam.
Ehkki külapoel pole võimalik võistelda linnapoodide valikuga, mõistavad paljud, et koos kohaliku poe kadumisega kahaneks nende elukvaliteet märkimisväärselt.
Kibe konkurents
Ent poodniku elu muudab kibedamaks konkurents. «Siia tahavad tulla lavkad, käivad lihakraami müüjad.» Kägo tõdes, et vastu pidada on üha raskem. Novembris tuli koondada müüja. Nüüd püüab mees hakkama saada koos abikaasa ja tütrega.
Lihtsamaks ilmselt ei lähe, sest euro maksab rohkem ning inimesed ei käi seda nii kergekäeliselt välja. Krooni meenutab Kägo lausa heldimusega. «Krooniga oleme ikka nii ära harjunud. Päris raske on ümber harjuda,» tunnistas mees.