VAT Teater mängib täna ja 7. aprillil kell 19 Vanemuise väikeses majas lavastust «Gunn, Gunn, vana ... », peaosades Tõnu Oja ja Tiit Sukk. Selle on lavastanud Mart Kivastik omaenese jutu järgi, mis ilmus esmalt Vikerkaares nr 6/2011.
Kirjanik lavastas oma jutu vanast baarimehest
6. aprill 2016, 18:04
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mart Kivastik, kas lavastus on saanud selline, nagu oli jutu kirjutamise ajal silme ees?
Enam-vähem. Töö teatris ise oli selline, et võttis võhma välja. Vaimusilmas oli nii, et lähed ja lavastad ja Tiit ja Tõnu teevad ja muudkui tuleb, aga ta ei tule! Me ikka tegime tööd ja nägime rahvusraamatukogus hulka vaeva, alles siis hakkas tükk otsast paistma ja lõpuks tuli ka välja. Kokkuvõttes ma sain aru, et teater ei ole mingi käkitegu.
Peategelane on üks vana, aastakümneid viina, õlut ja muud säärast värki kundedele kallanud baarimees Gunn. Kuidas tekkis kirjutamiseks vajalik teematundmine?
Tänu sellele, et ma olen lapsest saadik mööda kõrtse käinud (nüüd enam mitte), tunnen paljusid kelnereid, baarimehi ja uksehoidajaid. Tarvasest, Volgast, Kasekesest, Püssikast, Humalast ja Illegaardist. Need olid kenad ajad, kelnerite ja taksojuhtide ajad.
Legendaarne mees oli Tarvase Tretjak, tal oli selline hüüdnimi, kuna ilma viiekata temast mööda ei pääsenud. Ükskord me üritasime kolmekaga, aga ei. Lugu kirjutades olid nad mul kõik silme ees, õigemini hinges. See on selline kadunud aja lugu. Aga igastahes alati, kui Eikats või Vello mulle Auras vastu ujuvad, läheb süda soojaks. Nagu ujuks ajas tagasi!
Millist osa tartlastest võiks see jutt ja lavastus, mille on kujundanud Silver Vahtre, samuti tartlane, eriti huvitada?
See lugu võiks neid huvitada, kellele mu praegune jutt tuttav tundub. Ja teisi ka, n-ö õpilasi, kes tollest ajast tuhkagi ei tea. Ükskord on ka nemad «vanad Gunnid», kõik ju kordub.