Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Turg kaob turuhoonest... Või ei kao

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Enriko Talvistu | FOTO: Scanpix

Tartu turuhoone tulevik on antud linlaste arutada. Soove on seinast seina. Aga kas oleme nõus sellega, et soovide täitmise korral maksaks kaup turul palju rohkem kui poes? Silmas tuleks pidada sedagi, et paljudes Euroopa linnades tegutsevad endistes turuhoonetes nüüd lõbustusasutused või messikeskused.

Tartu kui turgude, laatade ja kauplemise linn on tänu asukohale juba aasta­­sadade jooksul

ennast tõestanud. Ega siin kunagi midagi erilist toodetud pole, ikka kaubeldud. Haridust ja kultuuri on vaid lisaks kiiranud.

Kaetud ja avatud turg on justkui kõige lihtsam kaubanduse taseme näide majandustudengitele. Õnneks on ka siinkirjutaja kogenud turukaubanduse vahetust, värskust ja mõistlikku hinda ning loodab seda edaspidigi teha.

Turukaubanduse pärl, nagu kirjutas Toomas Kiho (TPM, 07.03), on loomulikult turuhoone. Linnaarhitekt Voldemar Tippeli väike, aga turvaline saavutus. Esimene turuhoone oli tegelikult Arnold Matteuse kavandatud liha- ja piimatoodetega kauplemise passaaž Kompanii ja Magistri tänava vahel, kunstimuuseumi kõrval, kus praegu on Humana kasutatud riiete pood ja mille keldris asunud külmkambreid ei mäleta enam keegi.

30 aastat tagasi tehtud turuhoone renoveerimine sisekujundaja Ülle Einasto projekti järgi oli omas ajas uuenduslik. Vähesed ehk mäletavad seda seintega eraldatud putkandust, mis seal nõukogude aja tulemusena oli tekkinud. Siis tehti tagasi see avatud turuhoone oma lettide ja õhulisusega. Suuresti toetudes sõjaeelsetele fotodele. Lihtne ja elegantne lahendus.

Vahepeal on hoone ehituskonstruktsioone tu-

gevdatud ja asendatud ning põhimõtteliselt on mälestise tehniline seisund hea.

Ometi on palju jäänud tegemata. Kes vaataks sisse keldrikorrusele, avastaks sealt tõelise imede õue, mis on jäänud pidama nõukogude aega. Üksainuke lift kusagil hoone nurgas seda keldrikorrust kasutusele võtta loomulikult ei võimalda.

Toona oli võimaluste ja materjalide valik nõukogude-

aegne. Liftid, eskalaatorid, külmkambrid olid defitsiit. Ka värviliste aknaklaaside asemel on tänapäeval hoopis muid toonitud klaase, ventilatsiooniks automaatselt avanevaid aknaid, tsentraalseid ventilatsiooni- ja külmasüsteeme jms.

Väheusutav, et õnnestuks leida nüüdisaegset tarbijat köitvat kasutust madalale keldrikorrusele. Ümbrus on ju supermarketitest tiine. Küll aga võiks mõelda teise korruse rõdu osalist laiendamist, et leida koht kohvikule ja degustatsioonipinnale, rikkumata samas märkimisväärselt saali õhulisust. Võiks olla ka samast pääs jõevaatega katuseterrassile. Võiks ju olla juur- ja puuviljaletid sobival ajal otse väljas, nn sea poolel.

Ilmselt on arutatavad mitmedki teised ideed. Näiteks mahapööre sillalt otse turuhoone taha parklasse. Aga parklat tuntavalt laiendada ega parkimismaja ehitada pole ilmselt võimalik.

Seega võiks turuhoone moderniseerimisse investeerida vähemalt paar miljonit eurot. Muidu on see lihtsalt tavaline külmlettide uuendamine ja paari külmkambri rajamine ning ikka leiab tee tagasi suvaline juhuslik mööbel. Raiepakust otse lihamüüja selja taga ning hakklihamasinast ärgem unistagemgi.

Linnaettevõtte Tartu Turg käive ja kasum otseselt selliseid investeerimislahendusi ei võimalda. Ja kui laenu põhjal võimaldaks, siis maksaks selle kõik kinni needsamad väikemüüjad ja lõpuks tarbija.

Mõtted odavast ja laiast sortimendist jäävad tegelikult unistuseks. Suured müügifirmad suudavad ikka mahtude pealt hinda alamal hoida. Vaadake juba praegu, kuidas mõnedki letid turuhoones tühjenevad.

Paljude soovunelm, et turgu võiks kauem lahti hoida, tähendab tegelikult tööjõukulude suurenemist ning seega veelgi kõrgemat hinda. Õhtune ostja oma autoga sinna ei mahu ning nii jäävad ikka need nostalgiahõngulised tarbijad, kellele turg on teatava elulaadi ja sellega ka ostlemismooduse nähe. Meeldiv küll, aga turul oleks kaup tunduvalt kallim kui tavalises suurpoes. Kas nad oleksid selleks nõus?

Odava ja moodsa kauplemiskoha nimel tuleks linnakodanikel kusagil kohalike valimiste tasandil kokku leppida, kas oleme linnakassast nõus eraldama turu toetamiseks raha ilma midagi – peale osa nautlejate ostumõnu (siinkirjutaja nende hulgas) – vastu saamata.

Tartu-suuruse ostjaskonnaga Kesk- ja Põhja-Euroopa linnades on viimaseil kümnendeil sageli juhtunud, et klassikalised turuhooned kaovad ning nende hoonetesse tekivad kas lõbustus-, messi- või konverentsikeskused. Turgu asendab sellelaadne maskeraad, nagu näiteks Berliini vana KaDeWe kaubamaja kuuendal korrusel, mis on tegelikult suure toidupoe ja söögikoha uuenduslik ja kallis variant.

Kahju küll, aga praegu, kui turuhoone uuenduse kulud pole selged, oleks vara ennustada, kas turukaubandus Tartu turuhoones on majanduslikult elujõuline ettevõtmine. Aga lõppkokkuvõttes – majandusmudelid ennekõike, nostalgia seejärel ning muinsuskaitse lõpuks. Võib-olla ikkagi super­­ööklubi mängupõrguga keld-

ris?

Tagasi üles