Rahvatarkus ütleb, et oma silm on kuningas. Viimasel ajal Tartu vaksali teemal linnapea aadressil kõlanud süüdistused (linnapea valetab, on krigisevaks piduriks jne) sundisid mind tutvuma algdokumentidega. Nendest ilmneb, et hoopis Rein Kilk on jätnud seitsme aasta jooksul täitmata oma kohustuse tagada mulle ja teistele tartlastele tasuta juurdepääs jaamahoonele.
3. septembril 2003 notar Tiina Tombergi büroos Eesti Raudtee ja OÜ Elikante vahel sõlmitud müügilepingus on kirjas, et ostja eesmärgiks on raudteejaama renoveerimine ja ta on teadlik jaamahoone kohta kehtivatest muinsuskaitsealastest ja raudteeseadusest tulenevatest piirangutest. Lepingu punktis 5.1 kohustub ostja tagama selleks õigustatud isikute (reisijate) kasuks tasuta juurdepääsu jaamahoonele ja perroonile. Tuleb tagada ka pind piletimüügiks ja reisijate ootesaaliks. Maa erastamisel tuleb need kohustused kanda ostja ja riigi vahelise servituudina kinnistusraamatusse.
Omanik võib ootesaali ja piletimüügi infrastruktuuri eest küsida raudteefirmadelt mõistlikku renti. Ent pinna tagamiseks ei saa pidada seda, kui ruutmeetri eest küsitakse 300 krooni (kaks-kolm korda rohkem kui kesklinna äripindadel), lisaks 15 000 krooni kuus «kommunaalkuludeks».
Reisija juurdepääs jaamahoonele ja perroonile tähendab, et mulle reisijana on tagatud info rongide sõiduplaani ja hilinemiste kohta ning halva ilma korral saan viibida siseruumis. Ajal, mil jaamahoones on remont või põlengukahjude likvideerimine, tuleb jaamaomanikul leida sobivas suuruses asendusruum (kas või paigaldada ajutine soojak).
Kilgi advokaadid võivad väita, et «juurdepääs» tähendab jaamahoone ja perrooni välist vaatlust. Samuti võivad nad väita, et sisuliselt iseendaga sõlmitud lepingute tulemusena (31.10.2005 võõrandas OÜ Elikante vaksali ASile Pere ja 30.12.2008 vormistati see tagasi Elikantele) on tingimused muutunud ja Rein Kilk nüüd heauskne omanik, kes oma algsetest kohustustest midagi ei tea. Loodan siiski, et kohtupraktika sellist jama ei toeta.
Kui IRL hoolib raudteejaamas külmetavatest tartlastest, tuleks erakonnal oma parteikaaslane Rein Kilk korrale kutsuda. Ka võiks IRL paluda Juhan Partsil korraldada oma ametkonnas lepinguliste servituutide kandmine kinnistusraamatusse.
Linnalt ootan väiksemat valmisolekut võtta linnaelanike õlule nii jaamahoone põlengu kulude katmine kui ka raudteefirmade kohustused. Samas peaks linnapea Urmas Kruuse olema nõudlikum riigi vastu. On ju peaminister jällegi tema parteikaaslane.
Ka Eesti Raudteelt ootan suuremat hoolivust. Kui tartlased peavad taluma kaubavedusid, tuleb see meile kompenseerida normaalse reisiliiklusega.
Loodan, et Rein Kilk koostöös Eesti Raudtee ja Edelaraudteega paigaldab ajutise soojaku koos vajalike infotahvlitega juba kolmekuningapäevaks!
Kui Rein Kilk ja Eesti Raudtee ei suuda jaanuari algul tagada reisijatele ajutisi mõistlikke rongiootamise tingimusi, võiks kaaluda soojaku paigaldamist linnavalitsus. Paigalduskulud võib hiljem sisse nõuda asjaosalistelt.
Samal teemal: vaksalihoone avamine, TPM 24.11, 08.12, 09.12, 10.12, 14.12, 16.12.