Näo- ja lõualuukirurgia patsientidel jääb erialaõe hoolt vähemaks

Aime Jõgi
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tartu ülikooli kliinikum.
Tartu ülikooli kliinikum. Foto: Kristjan Teedema / Postimees

Tartu ülikooli kliinikumi näo- ja lõualuukirurgia osakonda ootab lähiajal reorganiseerimine. Kliinikumi juhatuse liikme Mart Einasto sõnul eriala ei kao kuhugi ning patsientidele abiandmises midagi ei muutu.

Einasto selgitas, et tänu meditsiini arengule ja ka inimeste üldise terviseolukorra paranemisele on näo- ja lõualuukirurgia statsionaarne osakond jäänud sedavõrd väikseks, et selle juures ei ole enam otstarbekas omaette õeposti pidada.

Erialaspetsialistid ei kao

«Ei ole ju mingit vahet, kus need mõned täidetud voodid paiknema hakkavad,» rääkis ta. «See ei tähenda, et näohaavu ei käiks just näo- ja lõualuukirurgia eriala arstid jälgimas või just õige ettevalmistuse saanud õed seal protseduure tegemas. Erialaspetsialistide saatus ei ole kuidagi ohus.»

Einasto märkis, et küsimusi veel arutatakse, proovitakse teha nii, et kõik tunduks õige. «Ilmselt mõned õekohad vähenevad,» tõdes ta. «Aga et meil valmis hiljuti suur õendushooldusmaja, siis sinna on inimesi vaja, muidu me peaksime neid väljastpoolt värbama.»

Einasto märkis ka, et aastate jooksul on meditsiin edasi arenenud ning tasapisi on selle eriala patsientide ravil viibimise aeg vähenenud. Ka näitab traumade hulk tema sõnul vähenemise tendentsi, kuna raskete liiklusõnnetuste hulk väheneb ning ka inimesed ise on mõistlikumaks muutunud.

«Igal pool arutatakse, kuidas nende väikese voodite arvuga osakondadega talitada, sest igal pool on ju siis vanemõde, õepostid ja muu. Terve suur hierarhia! Sel kõigel ei ole lõpuks mõtet, see on raha raiskamine,» sõnas ta.

Näo- ja lõualuudekirurgia statsionaarse osakonna juhataja Marianne Soots kirjeldas, et enam kui pooled nende haigetest on erakorralised traumapatsiendid. Suur osa on sihilike traumadega, kus on tegu olnud napsutamiste ja rusikatega. Nende juhtumite hulk ei ole vähenemas. Sageduselt seejärel tulevad alles liiklusõnnetustes kannatanud.

Tööpõld lai

On aga veel hambumuse korrigeerimise lõikusi ja lastega seotud traumasid. Ka on tõsiseid kasvajate juhte, süljenäärmete põletikke ning tarkusehammaste probleeme. Tegelda tuleb huule- ja suulaelõhega patsientidega.

Dr Sootsi kurvastab eriti see, et senise seitsme ja poole õekoha asemel räägitakse vaid neljast õekohast ning 3,5 hooldajakohast jääb alles üks.

Erialaõdede arvu vähendamine tähendab paratamatult seda, et öötundidel hakkavad luu- ja lõualuukirurgia patsientide eest hoolt kandma abdominaalkirurgia osakonna õed, kuna näo- ja lõualuukirurgia osakonna palatid paiknevad samal, kolmandal korrusel. Lapsed viiakse lastekirurgia osakonda, mis asub hoopis kuuendal korrusel.

Ta lisas, et arstide töö saab senise plaani kohaselt olema raskem erialaõdede vähesuse tõttu, mis mõjutab ka arsti ja patsiendi vahelist suhtlust.

«Kui ma ütlen ausalt, siis haigekassa selle aasta leping statsionaarses osas on meil väiksem ainult 3,2 protsendi võrra, ambulatoorset osa on suurendatud 6,9 protsenti. See vähendamine ja suurendamine meie õdede töökoormust ei muuda ega ole hea põhjendus selleks, et nii olulisi muudatusi kavandada,» arvas ta.

Mart Einasto sõnul ollakse kliinikumis näo- ja lõualuukirurgia osakonna töö ümberkorraldustega täpselt keskpaigas ning märtsikuu jooksul töötatakse välja täpne töökorraldus.

Einasto lisas, et näo- ja lõualuukirurgia statsionaarses osakonnas oli seni 10 voodit, aga selle aasta haigekassa lepingu alusel on sel erialal tööd ainult kuuele voodikohale ning seda on liiga vähe iseseisva õeposti tarvis.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles