Kirjastaja Kivisildnik peab luulepreemia saanud Jüri Kolki fenomeniks

Raimu Hanson
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kirjastaja Kivisildnik tutvustab kirjastuse Jumalikud Ilmutused raamatuid Tartu kirjandusmajas.
Kirjastaja Kivisildnik tutvustab kirjastuse Jumalikud Ilmutused raamatuid Tartu kirjandusmajas. Foto: Margus Ansu

Emakeelepäeval selgus Eesti kirjandusmuuseumis, et Gustav Suitsu luulepreemia saab tänavu tartlane Jüri Kolk. Tema kaheksast raamatust on kuus, ka preemia toonud luulekogu «Mee lakkumine ei ole meelakkumine», üllitanud kirjastus Jumalikud Ilmutused.

Jumalikud Ilmutused kirjastaja Sven Kivisildnik kommenteeris preemia andmist Jüri Kolgile järgmiselt.

Jüri Kolk on kirjanik, kes kuulub kirjutavate kirjanike vähemuse hulka, kirjanike kirjutav vähemus on kirjanduse parim osa.

Kirjutav kirjanik iseenesest on juba fenomen: kui palju on meil neid suuri luuletajaid, kes kuue aasta, kuueteistkümne aasta või kahekümne kuue aasta tagant ägades keskpärase luulevihikuga maha saavad ja siis mõttetiinelt taas aastakümneteks vaikusemülkasse vajuvad. Kohe rõõm on vaadata, et mõned kirjanikud ikka kirjutavad ka veel. See on hea.

On muidugi ka kirjutavaid luuletajaid, nagu näiteks Jaak Kõdar, kelle luulekogudel puudub igasugune väärtus, puhas ballast, ausalt öeldes on selliseid palju: T. Soomets, L. Sommer, M. Traat, et nimetada vaid nomineerituid. Nad moodustavad hämara tausta, millel Kolgi, Rooste, Vaino ja Afanasjevi loovuse vulkaanipursked säravalt esile kerkivad.

Kuid milleks ja kellele see jutt, me elame nõrgaajuliste ühiskonnas, kus ehk napilt paarisajal isikul on asja aju jõusaali – luulesse, olgu siis lugeja või kirjutajana. Meil on ideaaliks terve, tugev ja pikaealine keha, mis on loll nagu saabas. Sellistel tühikehadel ei ole asja luule ega Kolgi juurde, haarake telekapult või emmake hõrgult vaigu järgi haisevat männijässi, luule kodeeritud aarded jäävad teile lõpuni kättesaamatuks.

Sellest ei ole midagi, et laiad massid ei suuda ega tahagi Kolgi ja ühegi teise poeedi loomingut tarvitada. Lauaviin, erinevad lauaviinad – see on meie kurb reaalsus, nii vaimne kui kehaline. Hipsteriõlled on tulnud neile lisaks, kuid siit Kolgini on veel mitu head valgusaastat minna.

Pigem on nii, et luulelugemine peenendab ka kehalist maitsemeelt, ja sellel, kes loeb luulet, on lihtsam eristada halbade õlleüritajate läbikukkumisi kui eliitõlle filtreerijal luulekunsti koodi lahti kangutada. Ei kanguta, tuleb surra kärbunud mõtlemisaparaadiga. Pole pääsu.

Nõnda kommenteeris (:)kivisildnik. Intervjuu Jüri Kolgiga ilmub homses Tartu Postimehes.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles