Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Logopeed: hoidjal pole piisavat ettevalmistust

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Tartu hariduse tugiteenuste keskuse logopeed Ülle Kuusik. | FOTO: Kristjan Teedema

Tartu hariduse tugiteenuste keskuses alla kolmeaastaste lastega töötav logopeed Ülle Kuusik näeb iga päev, millised probleemid võivad lastel tekkida, kui nende arengut pole osatud eakohaselt toetada.

Milliseid ohte näete selles, kui lastesõimed kaovad ära, lastega tegelevad pedagoogilise hariduseta inimesed ja lapse arenguprobleeme ei märgata õigel ajal?

Nende laste hulk, keda me peaksime märkama, kellel on probleemid arengus, kasvab terves maailmas. Näiteks on hakanud suurenema laste hulk, kellel on raskusi inimkõne vastuvõtmisel ja mõistmisel.

Kõneprobleemide taga võivad olla nii bioloogilised kui sotsiaalsed põhjused. Sotsiaalsete põhjuste seas on hakanud domineerima osa lapsevanemate oskamatus, mõnikord isegi viitsimatus oma last arendada, temaga tegeleda.

Aju on selles vanuses väga vastuvõtlik. Ärkveloleku ajal tekib ühe- kuni kolmeaastase lapse närvirakkude vahel kümneid tuhandeid seoseid ühe tunni jooksul, kui lapsega tegeletakse. Aju areneb kogemuste toel, ta ei küpse ise. Seega on just väikelaps erakordselt hästi õpetatav.

Kui see periood on möödas, hakkab aju logopeedide vaatevinklist väga kiiresti vananema. Võime samu ülesandeid pakkuda, aga aju võtab neid palju halvemini vastu. Mida aeg edasi, seda kehvemini, kuni ei olegi võimalik seda probleemi kõrvaldada.

Kui saame lapse kätte vanuses kuni 3,5 aastat ja tema intellekt on kahjustamata, siis julgen anda garantii, et ta saavutab koolieelse ea lõpuks eakohase arengutaseme. Aga kui ta tuleb spetsialisti juurde peale 3,5 aastat, siis ma seda garantiid enam anda ei saa.

Tuleb arvestada, et tõsisemat laadi kõneprobleemid toovad kaasa mahajäämuse lapse üldarengus. Hiljem märgatakse küll, et lapsel on palju probleeme, aga need probleemid said alguse ammu-ammu. Lapsehoidjaid kahjuks nende asjade märkamiseks ja vajaduse korral abistamiseks ette ei valmistata.

Siis on ju ka tähtis, et lasteaias on lisaks õpetajale logopeedid, kes märkavad probleeme varakult. Ent kui hoius on kaks hoidjat, kes siis peaks märkama?

Kumab läbi arvamus, et see on ju nii väike lapsekene, mis talle ikka vaja on, peaasi, et tal oleks kõrval hea inimene, kes temaga natukene midagi teeb, ja et laps oleks hoitud.

Näiliselt on odavam kasutada sel perioodil lapsehoidjaid. Kuid näiteks USA teadlaste andmetel säästab varajasele sekkumisele kulutatud üks dollar hiljem haridus- ja sotsiaalkulutustelt seitse dollarit.

Kas me tagame sellisel viisil senise koolivalmiduse taseme? Seaduse järgi vastutavad lapse koolivalmiduse eest meil tegelikult lapsevanemad, kes sageli enam ei tea, kas, millal ja kuidas oma lastega nende arengut toetavalt tegutseda.

Ma ei süüdista praeguses olukorras mitte lapsevanemaid, vaid küsin: millal ja kus saavad meie tänapäeva vanemad laste õpetamise ja kasvatamise alast koolitust?

Ega ei saagi, vanasti sai vanavanemate käest.

Just. Järjepidevus on kadunud, ka vanavanemad on tööl. Mina elan seda väga rängalt üle, et ei saa oma noori aidata nii, nagu vaja. Minu ema veel sai, aga mina ei saa enam.

Ühes lasteaias oli mul võimalus jälgida kahe 3–4-aastaste laste rühma arengut. Esimene kasvas välja sõimerühmast, teine kodustest lastest, kel ei olnud seni lasteaiakohta.

Hindasin õppeaasta alguses mõlema rühma lapsi. Sõimest tulnud lapsed olid kodustest ikka peajagu üle, mille tõttu ei saanud rühm õppekavapõhiselt ühiselt edasi liikuda. Ka järgmise aasta sügiseks ei olnud nad arengus teistele veel järele jõudnud.

Siinkohal tahan rõhutada, et kodust tulnud laste hulgas oli ka väga hästi arenenud lapsi, aga kahjuks hakkavad nad vähemusse jääma ja see tekitab hirmu.

Nii et kui asendame sõime hoiuga, võime teha omakorda tagasikäigu lapse arengu toetamises?

Just. Ja kui me sealtpoolt vähendame tuge, siis peaks olema kohti, kust vanem saab spetsialisti nõustamist ja abi.

Mujal maailmas on selleks varajase sekkumise keskused kuni kolmeaastastele lastele. Eestis seda ei ole. See on kurb, kui öeldakse, et laps on veel liiga väike, saagu suuremaks, siis hakkame temaga tegelema.

Tagasi üles