Emakeelepäev tuleb haruldustega

Raimu Hanson
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Valged töökindad nagu kord ja kohus käes, sättis arhiivi juhataja Vilve Asmer vitriini muu teemakohase juurde Kristian Jaak Petersoni päevaraamatu ning tema luuletuste käsikirja (ülal).
Valged töökindad nagu kord ja kohus käes, sättis arhiivi juhataja Vilve Asmer vitriini muu teemakohase juurde Kristian Jaak Petersoni päevaraamatu ning tema luuletuste käsikirja (ülal). Foto: Sille Annuk

Taas on päevakohane meenutada eesti kirjanduse esimese särava tähe, Kristian Jaak Petersoni luuletust «Kuu», mille neli keskmist rida küsivad nõudlikult: kas siis selle maa keel laulu tuules ei või taevani tõustes üles igavikku omale otsida?

Need read ja see ood on olnud luuleteadliku eestlase meeles aastakümneid. 20 aastat tagasi, 14. märtsil 1996, Petersoni 195. sünniaastapäeval, sai «Kuu» eriti päevakohaseks seetõttu, et tähistati esimest korda emakeelepäeva. Riiklikuks tähtpäevaks kuulutati seesama kuupäev aastal 1999.

Nii nagu eelmistel emakeelepäevadel, loob Eesti kirjandusmuuseum tänagi võimaluse vaadata oma ihusilmaga käsikirjalisi haruldusi. Vitriinis on noorelt, vaid 21-aastaselt surnud paljutõotava luuletaja, keeleuurija ja mõtleja looming.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles