Keskerakonna Tartu piirkonna juhina jätkab Aadu Must, kes kogus tänastel valimistel 98 häält Edgar Savisaare soosiku Oudekki Loone 70 vastu. Must rääkis pärast valimisvõitu, et annab kindlasti lähiaastatel juhtimise noorematele üle, kuid need nooremad peavad mõistma inimesi laiemalt, mitte ainult ühte rühma.
Saite 98 häält, teie vastaskandidaat 70 häält. Oli see teie jaoks suur või väike võit?
See oli täiesti ette arvatav. Asi on küll selles, et palusime oma inimesi, et nad kohale tuleksid, aga ka neile, kes helistasid ja ütlesid et ämm on haige või muud säärast, ma ei öelnud, et jäta ämm kööki ootama ja käi ära. Kedagi ei toodud sundtoomisega ei pesu pesemiselt ega ämma ravimiselt.
Nagu eile paari inimesega juhatusest rääkisime: teeme ikka Cromwelli, et looda jumala peale, kuid hoia püssirohi ka kuiv: ka ise tulime kõik kohale, mõned väikesed toimetused sai ka kõrvale tõstetud – ilmselt nii see peabki olema.
Teie vastasleer rõhub jätkuvalt sellele, et teil oleks aeg kõrvale astuda ja ohjad noorematele üle anda – mida selle peale ütlete?
Vanas juhatuses, kus olevat olnud vastuolud, oli üksainukene inimene, kellel oli vahel muresid, see inimene oli Nikolai Põdramägi, kes tõesti oli väga solvunud, et miks sai sotsiaalala abilinnapeaks temast 45 aastat noorem Artjom Suvorov. Ta rõhutas, et tal on arstikogemust ja kõike. Juhatuse liikmed me ju arutasime asja – leidsime, et arstikogemust võib olla, aga ega see abilinnapea ju arstima kõiki ei hakka, opereerima ka mitte, leiti et tuleb minna noorendamise teed. Ülejäänutel juhatuses pretensioone ei olnud.
Tallinnas on meid just kiidetud selle eest, et oleme võtnud noorendamise käsile. Olen alati öelnud, et kui ma ei jõua, siis astun kõrvale, nii lihtne see ongi. Aga ma ei ole nõus andma juhtimist üle inimesele, kes tuleb külla ja ütleb, et me tõstaks mööbli ümber, aga ta ei ole enne ära õppinud, kuidas ja miks on mööbel paika pandud või kuidas on eesmärgid paika pandud.
Kui ta tuleb ja ütleb, miks Must ei ole rääkinud kõike, mis on teoksil – aga kohalikud erakonnaliikmed seda ju teavad, kas Tartu Postimehest, meediakanalitest, infokoosolekutelt, mis toimuvad meil ikka palju paremini, kui mõneski teises piirkonnas. Olen öelnud, et meie ülesanne on aastaks 2019 koolitada välja uus meeskond, kes läheb piirkonna juhtimisega edasi. Mina tahaks hakata lõpuks ikka päris akadeemiliseks vabahärraks, kes ei korralda siin infokoosolekuid või koosolekuid, muidugi kui appi kutsutakse, siis tulen alati.
Aga rõhutan veelkord: juhtimine tuleb üle anda pädevatele, kompetentsetele, haritutele, nendele kes mõistavad inimesi, ja mõistavad laialt, mitte ainult ühte rühma.
Nikolai Põdramägi rääkis oma kõnes Edgar Savisaarest ja muu hulgas «tema endisest sõbrast Tartus». Kas see tegi teile haiget?
Ma ei hakanud seda korrigeerima, aga ega ma ise ka ei tea, mis edasi saab, sest meil [Edgar Savisaarega] on võtmepäev tänavu 5. mail, mil möödub täpselt 50 aastat päevast, mil kaks jube kõhna koolipoissi maalt said kokku praeguse Karlova kooli, tollase Tartu 7. keskkkooli trepil, silmad suured nagu vankrirattad – linn ikkagi – ja küsisid: ka sa tulid ka ajaloo eriklassi?
Meil on olnud perioode, kui me oleme suutnud elada mõnes mõttes paralleelelu. Selles mõttes et ma ei ole kunagi üritanudki aru saada, mis toimub Tallinnas.
Aga ajaloost olen ma Edgar Savisaarega rääkinud palju ja põnevalt. Eriti enne tema infarktiaega olid meil intellektuaalse vestluse kõrgpilotaažid.
Ja võib-olla asjad loksuvad paika, aga ei ole ju mina see ainukene, kelle käest küsida – ma ei saa vastata kahe eest, nii lihtne see ongi. Poliitikas on meil tugevaid erimeelsusi, võib-olla on inimlik osa, kus võiks olla ka palju ühist, aeg näitab.
Mis saab nendest nn rändhääletajatest, kas lähevad nüüd kuskile teise kohta?
Jälgige mängu, jälgige mängu!