Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Keeri järv õnnistas meest rekordhaugiga

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Kümne-kaheteistkilosed haugid pole Keeri järves mingid haruldused, 2. märtsil sikutati sealt aga välja koguni 22,7 kilo kaalunud hiiglane. | FOTO: Jaan Šults / erakogu

Tartumaal asuv Keeri  järv kinnitas taas kord oma kalaparadiisi staatust –  kogenud harrastuskalastajal Valeri Bodinil õnnestus sealt unnapüügil tabada koguni 22,7 kilo kaalunud haug.

Aastakümneid Keeril kalastamas käinud ning varemgi sealt aukartust äratava suurusega uimelisi püüdnud Bodin tabas volaski 2. märtsil kell pool kaks päeval. Haug oli haaranud kogrega söödastatud unda, auku suuremaks raiunud sõbra abiga saadi purikas jääle pärast nelikümmend minutit väldanud võitlust.

Et meestel kaasas olnud kalakaal jäi lahjaks, viidi haug Tartusse, kus poekaal näitas tulemiks 22,7 kilogrammi. See on teadaolevalt suurim Eestis harrastuslike vahendiga püütud haug, senine rekord oli 19,9 kilo ja pärines juba Teise maailmasõja eelsest ajast.

Ka tookord oli püügikoht just Keeri järv.

Maitsev saak

Valeri Bodin on tagasihoidlik kalamees, kes ise haugi avalikult eksponeerida ei soovinud, kuna tema arvates suurendab see järve püügikoormust veelgi.

Keeri järve ääres Vana-Pööri talu pidaval Jaan Šultsil õnnestus mees siiski ümber veenda, kuna tegemist on ikkagi ajalooga – sellist kala pole meil tabatud sada aastat ja võib-olla ei tabata ka järgmise saja aasta jooksul.

Paraku tõdes Šults, et sai rekordkalast teada alles püügile järgnenud päeval. Sellest on tal väga kahju, sest muidu oleks ta püüdjast ja saagist teinud korraliku fotoseeria. Kala püüdnud meeste pildid on Šultsi sõnul nigelad ega anna edasi uhke kala suursugusust.

«Selline kala on ju haruldus,» nentis Šults, kel endal on Keerist õnnestunud tabada 14-kilone haug. «Kui sain püüdja lõpuks kätte, küsisin kohe, mis kalast saanud on. «Oi, otšen vkusno, otšen vkusno!» kõlas vastuseks – mees oli jõudnud kala juba ära tükeldada ja ära süüa.

Vähemalt eluka pea peaks siiski alles olema ning Jaan Šults oleks nõus selle kena kopika eest Bodinilt ära ostma, et seda trofeena oma järve ääres asuvas puhkemajas eksponeerida, kuid seni pole õnnestunud kaubale saada.

«Kui ta ei anna, ega ma vägisi võtta saa,» laiutas Šults käsi.

Jaan Šults tegutseb ise Keeril ka kutselise kalurina ning tema sõnul seda hirmu küll ei ole, et harrastajad järve tühjaks suudaks püüda. Kuna veekogu on Elva jõe kaudu ühenduses Emajõega ja nii ka Peipsi ja Võrtsjärvega, tuleb «värsket verd» kevadisel kudeajal kõvasti peale.

Nõukogude ajal veeti Šultsi sõnul järvel kogunisti noota, ja mitte väikest, vaid 400 meetri pikkust. Seda tehti kohe keeluaja järel ehk pärast jaanipäeva, samuti sügisel esimeste öökülmade aegu ja ka talvel jää alt. Üks loomus võis ulatuda lausa kolme tonnini.

Kala järves jagub

Ka kalateadlane Teet Krause kinnitas, et vaatamata suurele populaarsusele harrastuskalastajate seas on Keeri endiselt Tartumaa saagikamate järvede seas. «Seal on palju taimestikku, aga ka vabamat ruumi. Järv on liigirikas ning haugi toidubaas on seal väga hea,» märkis Krause.

Ta lisas, et kuigi Keeri on ennekõike tuntud suurepärase latika- ja linaskijärvena, siis kogukate haugide poolest ollakse suisa sellises seisus, et kümne-kaheteistkilosed purikad olevat vaat et igapäevased. «Kui mujal järvedes võivad sellised haugid pakkuda tõelise hurraa-efekti, siis seal on mehi, kes kulmugi ei kergita, kui sellise volaski konksu otsa saavad,» muigas Krause.

Tagasi üles