Turuhoone kui pärl. Ja siga selle ees

Toomas Kiho
, Akadeemia peatoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Toomas Kiho
Toomas Kiho Foto: Peeter Langovits

Kui Tartu turuhoone 1938. aastal avati, nentis Eesti Kultuurfilmi ringvaade: «Sellega on Tartu linn Eestis ainuke, kes võib õigusega uhke olla turukaubanduse korraldamise üle.»

Varem oli Tartu linn sõna otseses mõttes uppunud turgudesse. Kogu jõeäärne ala oli nendega palistatud: olid kalaturg, lihaturg, puuturg, söögiturg ehk lihtsalt kaubaturg, kraamiturg. Lõpuks on samas ju ka Uueturu tänav – rääkimata hiigelpikaks veninud Turu tänavast.

Lisaks olid Ülejõel heinaturg, juuditurg (mitte kauba, vaid kauplejate järgi, nagu ka kalaturgugi vahel vene turuks kutsuti). Oli veel teinegi kalaturg, vanakraamiturg ...

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles