Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Katkikistud laste kogu eluks kummitama jäävad mälestused

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
FOTO: Artur Kuusi illustratsioon

Väike Maari armastas oma isa väga ja ema ka. Isa aga mässis järjest rohkem ennast lugudesse, mis viisid ta lõpuks vanglasse. Abielu katkes, ema leidis uue kaaslase, sündis väike poolvend.

Maari ootas kogu aeg, et isa tuleks vanglast tagasi. Kui see lõpuks juhtus, soovis Maari nii väga nädalavahetustel talle külla minna. Ent sealt tulles oli ta alati tavatult vaikne.

Koolis aga läks käitumine järjest väljakutsuvamaks ja hullemaks, ehkki õppimisvõimelt oli Maari väga tugev laps. Kuid ta võis virutada möödujale täiesti ootamatult, reageerida arusaamatute vihapursetega tühistele asjadele.

Koolis ei tuldud temaga toime, ka hariduslike erivajadustega laste koolis. Maari saadeti lastepsühhiaatria osakonda, tal kahtlustati hüperaktiivsust ja tähelepanuhäiret.

Lastepsühhiaater Anne Daniel-Karlseni jutule tuli Maari koos ema ja õpetajaga. Täiskasvanud rääkisid seal oma lugusid, et näidata, kuidas Maari ei ole millegagi hakkama saanud.

Negatiivsuse, toimetulematuse, mitte hakkamasaamise voog oli neis lugudes nii suur, et selleks, et last nende sõnade eest kaitsta, palus arst Maaril ruumist lahkuda.

«Kui me jäime lõpuks emaga kahekesi, julges ema usalduse kasvades rääkida, et kord, kui laps oli isa juurest tulnud, olid tal kintsu peal koni kustutamise jäljed,» meenutas Anne Daniel-Karlsen. «Selgus, et isa juures oli nii palju purjutamist ja pidutsemist, laps pidi käima puskari ja suitsu järel.»

Kui ema poleks juhuslikult neid jälgi märganud, poleks seksuaalselt väärkoheldud Maari tõenäoliselt ise kunagi juhtunust rääkima hakanud. «Lapsel on täiskasvanutele uskumatuna tunduv omadus olla lojaalne oma vanematele, ükskõik mida nad teevad,» tõdes Daniel-Karlsen. «Ka intsesti sooritanud isa suhtes võib laps olla muretsev, hoolitsev ja armastav.»

Kohutav segadus

Anne Daniel-Karlsen on psühhiaater, kes püüab lappida katkiseid hingi hariduslike erivajadustega (HEV) lastele mõeldud Tartu Herbert Masingu koolis, aga ka Tähtvere avatud naistekeskuses perevägivalla käes kannatavaid naisi ja nende lapsi aidates.

Ta tõdes, et paljud lood, millega ta on seotud, keerlevad lahutuse käigus lapse hooldusõiguse jagamise ümber. Need vaidlused keskenduvad sellele, mida lapsevanem vajab, mõtlemata, mida selline poolitamine tähendab lapsele, kes on tihti suure osa oma elust elanud alanduse ja vaimse või füüsilise vägivalla sees.

Väga sageli on see poolitamine lapsele kohutav ning Anne Daniel-Karlsen on veendunud, et lahutuse korral on lapsele vaja ühte kindlat kodu, kus ta saab ennast turvaliselt tunda, mitte kahe kodu vahel pendeldamist.

«Oma last, mitte vaid iseennast armastavad isad mõistavad, et lapsel on selles kaoses, kus maailm läheb kildudeks, kus on olnud tema jaoks turvaline pere, aga nüüd on see katki läinud, vaja ühte rahunemise paika, mis on tema kodu,» ütles Daniel-Karlsen.

Paljud lapsed, kes tavakoolist Masingu kooli saadetakse, on pärit katkistest peredest. Anne Daniel-Karlsen on kolleegidega tihti mõtisklenud, kus on nende laste probleemide juured, ning jõudnud järeldusele, et väga suur osa nende psüühilistest probleemidest või psühhiaatrilistest haigustest on alguse saanud alandamisest, vägivaldsest kogemusest või selle pealtnägemisest.

Lapsed kannavad alandust, üksindust ja hirmu aastaid endas, julgemata sellest kellelegi rääkida ja oskamata sellega ise toime tulla. Mõni laps elab seda sissepoole, mõni väljapoole.

Anne Daniel-Karlsen on seda meelt, et ükski laps ei taha niisama heast peast kedagi lüüa, olla agressiivne. See, et ta niimoodi käitub, näitab, et ta ei suuda olukorrale teistsugust lahendust leida.

Tihti on vanemad ise niivõrd elumuredesse mässitud, et nad ei märka enda kõrval last, tehes sellega talle väga palju haiget, ja peres toimuv hakkab peegelduma lapse käitumises.

«Mitte keegi ei saa meile nii palju haiget teha, kui meie vanemad, sest nad on meile kõige lähemal,» on Anne Daniel-Karlsen veendunud.

Kui laps on aga kaotanud usalduse oma vanemate vastu, on kõige rängem, mis võib juhtuda, et ta kaotab usalduse ka kogu maailma vastu. Ta hakkab kartma ja vältima suhteid, sest need on niivõrd valusad. Sellest võib aga kogu elu jooksul kasvada välja väga palju väga keerulisi probleeme.

Nii on paljud inimesed enda jaoks blokeerinud ära lapsepõlve kohutavad mälestused. See on keha ja psüühika kaitsereaktsioon. «Mida vähem inimene mäletab oma lapsepõlvest, seda enam tasuks uurida, mis seal toimus,» soovitas Anne

Daniel-Karlsen.

Kui aga käitumishäirega lapse puhul näha ainult tema halba käitumist ja üritada seda kuidagi muuta, on see psühhiaatri sõnul lapsele omakorda traumeeriv, eriti kui tema kodukool teda enam ei taha, sest ta on niivõrd võimatu ja sellega ei tulda toime.

«Sest laps ju teab, kust ja mille pärast see kõik alguse on saanud, aga ta ei suuda sellest rääkida,» lisas ta.

Oskamatus aidata

Muidugi ei ole kõik Masingu koolis käivad lapsed probleemsetest peredest. Samuti on väga paljud lapsed, kes Masingu kooli satuvad, tegelikult intellektuaalselt väga andekad. Ent liiga paljudel pole kodukoolis nende käitumishäirete põhjusteni jõutud ja neid pole osatud seal aidata.

Anne Daniel-Karlsen on aga seda meelt, et Masingu kool ei saa olla kõigi keeruliste lugude lahendaja. Nii võib tekkida kerge allaandmine lapse kodukohakoolis ja selle asemel, et nende laste lugudest õppida ning kompetentsust koguda, saadetakse nad koolist ära.

«Kui kodukohakooli sisemine vastuseis, hirm või ebakindlus on väga suur, siis sellega võib abivajavale lapsele ja perele suurt kahju teha. Last ei saa aidata ilma, et aitaks peret,» märkis Daniel-Karlsen koolide kohta, mis pole HEV-laste õpetamiseks valmis.

Ent selleks, et nii need probleemseks sildistatud lapsed kui nende vanemad suudaksid oma eluga toime tulla, peab jõudma probleemide juurteni. Kui neid juuri üles ei otsita, on lapse suunamisest kodukoolist mujale vähe kasu.

Anne Daniel-Karlsenile meeldib aga väga, kuidas Masingu kooli direktor Tiina Kallavus uue keerulise käitumisega lapse saabumise peale rõõmsalt käsi hõõrub: «Oi, võimatu väänik! Oi, neid ma armastan! Tulgu aga tulgu, küll me temast hea välja meelitame!»

Et kogu tööd vääriliselt esile tuua, plaanib Anne Daniel-Karlsen koos kolleegidega teha ettepaneku lisada Tiina Kallavus presidendi ordenisaajate nimekirja.


--------------------------

Kui pisikesel vastsündinud inimesel on kõht täis, mähe kuiv ja unevajadus täidetud, võib ju arvata, et temaga rääkida ja tegelda polegi otseselt vaja. Kuid just imikuiga on aeg, mil piisav füüsiline lähedus ja turvaline keskkond võib inimese päästa ka kõige halvematest geneetilistest haigustest.

Tartu Herbert Masingu kooli 23. sünnipäeva puhul peetud konverentsil «Tabamata mure» esinenud tunnustatud Taani psühhiaater Niels Peter Rygaard rääkis ilmekalt, kuidas imiku ja vanema suhted ning ümbritsev keskkond võivad ära hoida või, vastupidi, esile kutsuda lapse edasises elus psühhiaatrilisi ning kehalisi haigusi.

Ühelt poolt mõjutab ümbritsev keskkond last juba enne sündi. Rygaard tõi näite kuuekümnendate aastate Suurbritanniast, kus kasvas hüppeliselt autistlike laste arv. Selgus, et selle põhjuseks oli laialt levinud süütu iiveldusvastane ravim, mida emad raseduse ajal tarbisid, ent mis kahjustas loodet.

Nimelt on loote 20.–24. elunädalal aktiivne üks geen, mis loob ajukelmele kaitsva kihi, see toimib filtri ja jaotuskeskusena ajuosade vahel. Kui see filter pole välja arenenud, jõuavad ajju saadetud signaalid valedesse kohtadesse ning see avaldub autismina. Kui filter on osaliselt rikkis, võib sündida Aspergeri sündroomiga laps.

Elutähtis puudutus

Teisalt arenevad geenid aktiivselt ka peale lapse sündi terve esimese eluaasta jooksul. Niels Peter Rygaard nimetas seda perioodiks, mil geenid programmeerivad last kogu ülejäänud eluks.

Siis on oluline, et laps kasvaks turvalises keskkonnas, ei kogeks hirmu ega üksijäetust. Vanema puudutus aktiveerib ja hoiab koos imiku kiindumussüsteemi. Samuti areneb ema ja lapse hea suhte korral normaalselt välja lapse ajutüvi, mis reguleerib kogu kehategevust hingamisest kehatemperatuuri ja söögiisuni.

Füüsilise läheduseta kasvanud lapsel ei pruugi aga olla ajutüvi normaalselt arenenud, näiteks võib juhtuda, et ta ei oska valida õueminekuks sobivat riietust, kuna ei saa aru, kas õues on soe või külm. Samuti võivad tal tekkida tõsised söömishäired. Kuna ajutüvi toodab ka kasvuhormooni, võib füüsilise läheduseta kasvanud lapse kehaline areng peetuda.

Tartu Herbert Masingu kooli psühhiaater Anne Daniel-Karlsen tõi siinkohal välja, et just füüsilise kontakti vähesus imikueas ning isegi ema pidev stressiseisund raseduse ajal võivad olla hilisemas eas näiteks artriidi, diabeedi, reuma ja muude füüsiliste haiguste põhjustajaks, rääkimata psühholoogilistest probleemidest.

«Kindlasti mõjutab lapse arengut juba ema kõhus olemine. Me ju teame, et helid, mida laps kuuleb, näiteks ema pulsilöögid või pärgarteri pulseerimine, on seoses sellega, mida ema emotsionaalselt tunneb,» rääkis Daniel-Karlsen. «Kui ema süda hakkab hirmu- või ärevusseisundis peksma, on ka laps täiesti üles ehmatatud selles paigas, mis peaks olema kõige soojem ja turvalisem.»

Pidev stressis olek võtab kehalt jõudu ära sealt, kus seda hoopis rohkem vaja oleks, näiteks organite ja närvisüsteemi arengust. «Hilisemas elus võib kogu psühhiaatriliste diagnooside mitmesus avalduda just selle mõjul, et mingil eluhetkel on see jõud võetud ära selleks, et tulla toime pideva stressis olekuga,» lisas Daniel-Karlsen.

Ta tõi näite oma patsiendist, kes ei mõistnud, miks ta läheb kohutavalt endast välja, kui kuuleb kuskil kellegi vaikset nutta tihkumist. Hiljem selgus, et enne tema sündi oli selles peres surnud väike õeke, uue lapse sündides oli ema aga ikka veel leinas ning käis lapsest eemal, kõrvaltoas nutmas. See arusaamatuses ja segaduses tekkinud ebakindlus lapses jättis aga sügava jälje kogu hilisemasse ellu.

Millisele nupule vajutada?

Esimestel eluaastatel käib lapse ajus tohutult aktiivne neuroloogiliste seoste loomine. Rygaard nimetab seda justkui jõulutulede sisselülitumiseks, mis toimub siis, kui vanem vajutab oma hoolitsusega õigele nupule. «Puudutage oma lapsi ja mängige nendega, siis lülitate lapse geenide jõulutuled sisse,» on tema soovitus kõigile lapsevanematele.

Hoolitsuseta seevastu lülituvad välja stressimaandusnupud. Näiteks rotipoegade peal tehtud katse näitas, et kui rotiemadel ei lastud poegi lakkuda, kasvasid pojad väga ärevateks.

Rygaardi sõnul pole tänapäeva suurimad probleemid mitte inimeste tervis ja vägivaldsus, vaid sotsiaalsete suhete ebapüsivus. Ta tõi näite Taani riigi kohta, kus emad peavad peale lapse sündi varakult tööle naasma, lastel aga puuduvad stabiilsed suhted, kuna pidevalt tuleb kohaneda üha uute inimestega lastehoius, lasteaias, koolis.

Aina katkevate suhete tõttu kujuneb lastel aga madal enesehinnang, söömishäired, nad on üksildased ja võivad muutuda iseenda suhtes agressiivseks. Siia kõrvale tõi Rygaard veel üha kasvava lahutuste statistika: kui viiekümnendatel lahutati Taanis vaid neli protsenti abieludest, siis nüüd on see tõusnud juba viiekümnele protsendile. Lisaks kestavad abielud järjest lühemat aega, nii et paljud pered lähevad lõhki juba peale lapse sündi.

Ehkki psühhiaatrilistel diagnoosidel on tihti geneetiline põhjus, ei pruugi haigus inimesel kunagi avalduda, kui tema lapsepõlv on olnud turvaline ning heade sotsiaalsete suhetega.

Nii on Rygaardi sõnul oluline tagada lapses turvatunne, et kogu aeg on keegi, kes kannab tema eest hoolt. Ka esimesel päeval lasteaeda minnes on lapse loomulik reaktsioon nutt, kuna ta kardab emast eralduda. Ent ta rahuneb, kui mõistab, et lasteaias on turvaline täiskasvanu, kes teda kogu aeg jälgib ega jäta teda üksi.

«End kindlana tundev laps läheb vanemast eemale mängima, maailma avastama,» märkis Rygaard. Ta lisas, et lapsel on ka õpihuvi vaid siis, kui ta tunneb ennast turvaliselt. Taanis asenduskodudes elavate laste kohta on aga märgatud, et 36 protsenti neist ei lõpeta kunagi põhikooli, kuna neil puudub turvatunne, soov maailma avastada ja õppida.

Kui ema on aga pidevalt füüsiliselt või mõtetes lapsest eemal, peab laps ise oma probleemidega hakkama saama. Kui ema ei näita tundeid välja, on ka lastel tihti stressiprobleemid, kuna nad ei oska oma tundeid väljendada, kuigi väga tahaksid. Neil on seetõttu vähe sõpru ja nad võivad kompensatsiooniks kiinduda hoopis näiteks arvutimängudesse.
---------------------

Katkised pered ja keerulised lapsed

• Igal aastal lahutatakse Eestis üle 3000 abielu, enam kui pooltes neis peredes kasvavad ka lapsed.

• Aastatel 2000–2014 lahutati Eestis 54 902 abielu, neist 30 593 olid lastega pered.

• Kõige rohkem lahutatakse selliseid abielusid, kus peres kasvab üks laps. Sel ajavahemikul oli lahutus 19 893 ühelapselises peres.

- Eestis on 36 kooli hariduslike erivajadustega lastele. Läinud aastal õppis neis 2824 last.

Allikas: statistikaamet, haridus- ja teadusministeerium

Tagasi üles