Kidur peig ja lopsakad pruudid (1)

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Margus Ansu

Tartu hakkab silma paljude asjadega, muu hulgas pikaldase ja heitliku meelega. Alles see oli, kui linnajuhid andsid korvi Piirissaare valla inimestele, kes ilmutasid huvi Tartuga ühineda

Nüüd on aga linnapea Urmas Klaas ja volikogu esimees Vladimir Šokman löönud lipsud sirgu ja asunud külastama linnalähedasi vallamaju, et rääkida suure omavalitsuse moodustamisest, kus esimese hooga võiks olla kuus linnaümbruse valda ja Tartu linn. Kaugemas tulevikus võiks Suur-Tartu  haarata endasse kogu senise maakonna ja mõnes paigas kaugemaidki omavalitsusi.

Tõepoolest, kui järjest enam elukohti on linna lähedal maal, aga töökohad pigem linnas, on inimesed pidevas liikumises ja teenuste kasutamine teises omavalitsuses on paratamatu.

Koostööd ja kokkuleppimist läheb sellises olukorras vaja küll.

Kas peaks aga üllatuma sellest, et maaomavalitsused kaugelt mitte jooksujalu linna rüppe ei lippa? Mis on siis lahti, et peig, kelle kukkur näib punnis ja maine ju hea, lähemal vaatamisel pisut kidur tundub?

Õigupoolest plaanis toimetus juhtkirja laguneva linna teemal. Mõte tõukus sellest, et linna põhikoolimajade olukord on pärast 25 iseseisvusaastat pehmelt öeldes masendav. Suur ja tähtis Sõpruse sild roostetab mis hirmus ja tänavate remondiks oleks kohe vaja rohkem raha, kui linn koos eurotoetustega kogu teedeehituse valdkonna peale kulutada suudab.

Kui siit edasi mõelda, siis eurotoetusteta võtab Tartu üldse vaevalt mingeid suuremaid arendusi ette. Isegi uue lasteaia ehitus ootab toetusraha. See ei ole etteheide toetusraha kasutamise pärast, kaugelt mitte, nutikas toetuste tarvitamine aitab linna arengule kaasa, annab uut hoogu. Pigem on see tõdemus, et toetusrahata suudaks Tartu õige vähe. Pole seda rikkust, mida jagada.

Valdades on koolid-lasteaiad enamasti paremas korras kui Tartus, õpetajate palgad kõrgemad. Nii on mõistetav vallajuhtide mure selle pärast, et liitumine linnaga ei pruugi maainimestele õnne õuele tuua. Kui sinna juurde käib optimeerimise jutt, on kõhklusteks alust enam kui küll.

Tegevpoliitikast kõrvale tõmbunud Hannes Astok on samal teemal kirjutades juba kaheksa aastat tagasi toonud Suure Peetri ja Väikese Peetri võrdluse.

Peaks nüüdsest Suur-Tartu algatusest kartustest hoolimata asja saama, on kõige tähtsam siiski mitte piiride tõmbamine maakonna kaardile, vaid kokku leppimine selles, kuidas uus ja suurem omavalitsus tõhusamalt toimima saaks. Ka see, kuidas võimukeskuse kaugenedes maapiirkondadeski omavalitsus kui selline alles jääks, kuidas kaasamine vaid sõnakõlksuks ei muutuks.

Kahtlemata ei saa mööda omavalitsuse tulubaasi küsimusest. Vähim, mida riik tegema peaks – taastama omavalitsustele eraldatava tulumaksu osa masueelsele tasemele.

Kommentaarid (1)
Copy

Märksõnad

Tagasi üles