/nginx/o/2021/04/15/13729185t1hac53.jpg)
Andrus Ansipil, nagu enamasti, oli kuratlikult õigus, kui ta rääkis ligi kaheksa aastat tagasi, et «riik kogub vaevaliselt maksuraha kokku ja siis külvab selle maksuraha ühtlase kihina lennukilt üle terve Eestimaa». Kuigi Ansip rääkis arutult jagatavast lastetoetusest, kehtib tema värvikas võrdlus ka selle raha kohta, mida Eestis jagatakse spordile ja sportlastele.
Kurblooline tagajärg on see, et arutult suured summad kuluvad noile, keda need summad nagunii ei aita. Nonde tulemused sellest ei parane, makstagu sada, tuhat või kümme tuhat eurot. Näitena võib viimasest ajast tuua korvpallureid (mullused riiklikud toetused alaliidule 1,4 miljonit eurot), suusatajaid (0,88 miljonit eurot), ujujaid (0,66 miljonit eurot), laskesuusatajaid (0,33 miljonit eurot). Kus on nende medalid või kas või esikümnekohad saadud summa eest? Enamiku suusatajate ja laskesuusatajate etteasteid rahvusvahelisel areenil saab nimetada ainult põrumiseks ja kõrbemiseks.
Raha külvamine lennukilt alaliitudele lootuses, et ehk saab mõnest sportlasest asja, ei ole väikses ja vähese rahaga Eestis lihtsalt tõhus. Raha tuleb jagada valitult ja läbimõeldult. Nagu olla öelnud Lennart Meri: sitta tasub visata ainult sellele kapsale, mis kasvab.
Jah, kritiseerida on lihtne. Nõuate konstruktiivseid ettepanekuid? Palun väga.
Üheks veenvamaks määrajaks, milline kapsas kasvama läheb, on see, kes kapsast kasvatab. Elu tõestab, et suurima tõenäosusega saadab tulevikus edu neid noorsportlasi, keda juhendavad ja toetavad nende pühendunud, vaat et fanaatikutest vanemad.
Kas Kelly Sildaru on saanud viimasel kahel kuul kaks suurvõitu tänu suusaliidule? Ei, ta on maailma tippu jõudnud ennekõike tänu isa Tõnisele. Samamoodi, tänu treenerist isale Anatolile, võitis oma medalid Kristina Šmigun-Vähi. Ja need ei ole sugugi ainsad näited.
Eesti viimaste hooaegade edukaimat epeevehklejat Erika Kirput treenib isa Viktor Kirpu. 2013. aasta maailmameistri Julia Beljajeva treener on tädi Natalja Kotova. Eelmise aasta lõpus tõstmises MM-võistlustel pärast võitja dopinguga vahele jäämist hõbemedalikohale kerkinud Mart Seimi treener on isa Alar Seim. Tunamullust Eesti parimat sportlast tõkkejooksjat Rasmus Mägi treenivad isa Taivo ja ema Anne Mägi.
Tahate veel näiteid? Siin need on. Eesti viimase kümnendi parima purjetaja Deniss Karpaki treener on isa Igor Trofimov. Viimaste aegade edukamate ujujate Martti ja Triin Aljandi isa on treener Riho Aljand. Selle kümnendi edukaimat kahevõistlejat ja suusahüppajat Kaarel Nurmsalu juhendas teiste seas isa Toomas Nurmsalu. Nüüdset lootustandvaimat kahevõistlejat Kristjan Ilvest treenib isa Andrus Ilves. Rene Zahkna tõusus perspektiivikaimaks laskesuusatajaks mängib suurt rolli treenerist isa Hillar Zahkna. Eesti parimate tennisistide Anett Kontaveiti ja Kaia Kanepi karjäärile panid aluse vastavalt ema Ülle Milk ja isa Jaak Kanepi. Parimat naiskergejõustiklast Ksenija Baltat on läbi tema vigastustest räsitud aastate aidanud elukaaslasest treener Andrei Nazarov.
Ja isegi kui meenutada Eesti spordi kahte viimatist medalimasinat, Andrus Veerpalu ja Gerd Kanterit, saab nendegi edu seostada kahe neile äärmiselt lähedaseks saanud fanaatikuga. Veerpalu, nagu suusatajad on täheldanud, oli peatreener Mati Alaverile justkui poja eest ning Kanterist tegi tippmehe endine spordireporter Raul Rebane, kes noort kettameest aastaid südamest abistas ja hingest toetas.
Näidete rohkus tõendab, et tegemist pole juhuslike ilmingutega. Juhtusin hiljuti sel teemal vestlema kergejõustikutreeneri ja ettevõtja Jaanus Kriiskiga, kelle poeg Veiko oli viimastel aastatel, mulluse loobumiseni tippspordist, Eesti parim teivashüppaja (isiklik rekord 5.30). Kriisk seletas veendunult, miks ema või isa treenitud last saadab sageli edu. Lühidalt on need põhjused taandatavad kahele tegurile: südametarkus ja isiklik hoolitsus.
«Ma hoian oma last, ei forsseeri teda,» rääkis Kriisk. «Jälgin teda pidevalt, ei kiirust takka, sest mul on tema ees vastutus. Rohkem põhjusi pole!»
Ja isegi kui on, ei mängi need põhjused rolli. Eesti spordi viimaste aastate edunäited kinnitavad, et toetada maksab ennekõike neid, kellega pühendunud treener – tihti on ta lapsevanem – teeb südamest suurte eesmärkide nimel tööd. Kui tahate, võite noid nimetada paadunud fanaatikuiks. Nii on see ju igas valdkonnas: tulemuse toob, kui raha jagavaile ametnikele ametnike keeles öelda, personaalne lähenemine.