Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Näitleja Evald Aavik – põhimõtetega mees

Reedene intervjuu

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Vanaduses vaatad asjadele teistmoodi, tunnistab Evald Aavik. Tema loometee pole siiski kaugeltki lõppenud. | FOTO: Andres Keil

Näitleja Evald Aavik on olnud suure osa elust seotud Tartu ja Vanemuisega. Tuntud on ta eeskätt uhkete filmirollide poolest. Mehe eluaegne unistus – töötada professionaalses teatris oma sünnilinnas Kuressaares – on aga jäänudki täitumata.

Üks filmidest, kust Evald Aavik (paremal) paljude eestlaste mällu sööbis, on «Inimesed sõdurisinelis» (1968). Pildil koos Peeter Kardi (vasakul) ja Leonhard Merziniga. | FOTO: filmiarhiiv
Üks olulisemaid rolle Vanemuises, Jaan Toominga lavastuses «Laseb käele suud anda» (1969). Evald Aavik ja Raine Loo. | FOTO: filmiarhiiv
«Jõulud Vigalas» (1980), kus Evald Aavik tegi Bernhard Laipmani rolli, pole näitleja enda meelest siiski parim film, ehkki kriitikud on arvanud teisiti. Pildil koos Kersti Kreismanniga. | FOTO: filmiarhiiv
«Somnambuuli» võtetel koos Katariina Lauk-Tammega. | FOTO: Peeter Langovits

Mul on õnn ja au tunda Evald Aavikut aastaid. Kui peaksin teda kuidagi lühidalt iseloomustama, siis ütleksin, et ma ei tunne kedagi, kes oleks põhimõttekindlam kui Evald. Nii on. Ning sellest sünnib nõudlikkus enda ja teiste vastu.

Räägime juttu teisipäeval, kaks päeva pärast «Evaldi teki» esietendust, vana näitleja, kahtlusteta grand old man’i 75 aasta juubeli tähistamise avaetendust.

«Audiovisuaalse elutöö preemia. Tembeldati mind siis nüüd filminäitlejaks,» ütleb Evald kultuurkapitali tunnustuse kohta. «Vanemuises ma ei saanud ka sellepärast tööd, et filminäitleja.» Ja räägib, et sai samal ajal kultuuriministrilt juubeliks 873 eurot bruto. «Nii et minu draamatöö maksab kaheksasada millegagi,» muigab mees.

«Ega see asi sul seal ei kuula me juttu praegu?» küsib ta. Vastan, et hetk tagasi panin lindistama jah.

«Noo vot, sellised need ajakirjanikud on, sellepärast ma tahangi saata nad sinna paremasse paika, tulevad peldikussegi kaasa sinuga.»

Mina õnneks ei ole ajakirjanik, nii et sellega on korras. Evald, räägime parem päris asjadest. Sa oled nüüd 75 aastat vana. Ja kui sa oma 75 aasta kõrgusest tornist vaatad tagasi mitte ainult enda elule, vaid elule kui sellisele – siis mida elu tähendab?

(Paus, 13 sekundit.) Mida ta tähendab? (Paus, 11 sekundit.) Mul ei ole sulle siin anda definitsiooni, mida elu tähendab. See on samasugune küsimus nagu vene ajal oli – öelge meile, mis on õnn.

Ma ei küsigi definitsiooni, ma küsin tunnet.

Mida elu tähendab. (Paus, 28 sekundit.) Et sa tahad elada, tahad ellu jääda. Tahad vaadata sellele maale. Tahad olla üks osa sellest. Maast.

Aga miks?

Kes seda teab… inimene on nii loodud. Katsub ennast elus hoida. Vanaduses vaatad sa asjadele teistmoodi. Sisse tuleb sinu noorpõlv, lapsepõlv. Mina olen Kuressaare poiss ja ma tahan sinna tagasi.

Mida sa tagasi tahad? Lapsepõlve turvatunnet?

Ega mul olnud lapsepõlves turvatunnet. Ma ei tea, mis see on. Arvan, et see on lihtsalt kodu. Kodu. Venelastel ei ole seda sõna, neil on domašni otšag, aga eestlastel on kodu. Ja ma olen tahtnud kogu aeg koju. Nii hea või halb, kui see mul oli, aga sinna olen ma tahtnud.

Aga sinu elu on vist ka niimoodi läinud, et ega sul päris kodu peale lapsepõlvekodu väga ei olegi olnud?

Noh, on. Ma ütleksin, et seitsmekümnendate alguse Elvas oli. Oli. Aga … siis lagunes see ära. Päris kodu on mul kogu aeg olnud Kuressaares.

Mis tast nüüd saanud on?

See tehti rahaks. Ma tahtsin ju Kuressaare teatris olla näitleja, see on olnud mu suurim unistus kogu aeg, kui ma olen näitlejatööd teinud. Ja ma nägin selle nimel vaeva. Teadvustasin … omajagu. Saaremaa juhtidega kohtusin. Veel siis, kui täitevkomitee esimehel oli Viktor Kingissepa portree seinal ja akna taga tahuti Viktor Kingissepa büsti.

Aga saarlased ise ei tahtnud. Seal oli tugev rahvateater, 60 inimest, üks rajoonis kõrgemal kohal kui teine. See on pikk lugu, millest Madli Pesti kirjutab natuke oma Saaremaa teatri raamatus ka.

Ma küsin siis teistmoodi. Ma ju näen seda, et sa tunned, et sul on jäänud midagi elus tegemata. Mis see on?

See on lavastamine. Lavastamine kinos või teatris. See oli unistus. Aga nüüd on mul elutöö tehtud. Nüüd pole enam kuskile minna. Ei istuda ega astuda. See selleks. Lavastada ma tahtsin, aga ega ma ei jäänud ju põdema. Ja ma lõpuks leidsin endale näitlejana õige teatri. Pensionärina leidis Uus Teater mu üles.

Muidugi Ivar Põllu liialdab, nagu ikka juubelikõnedes liialdatakse, kui ta ütles, et tänu Evaldi pühendumusele 2008. aastal, kui Ott Aardam lavastas «Sadama võimu», sai Tartu Uus Teater alguse. Noh, kena juubelikõne. Aitäh muidugi Ivarile, aga… ma oleksin olnud õnnelik, ja see on mul jäänud tegemata, kui ma oleksin Kuressaares, kutselise trupiga… kui ma oleksin seal näitleja olnud. Nüüd Kuressaare teater vaikib…

Mul üks roll õnnestus teha Kuressaare teatris. Samal aastal, kui ma tegin «Sadama võimu». Jah, siis ma oleksin õnnelik olnud. Siis oleks ring täis saanud. See maja, kus Kuressaare teater praegu on, see on ka esimene maja, kus ma üldse esinesin.

Viiuliga …

Viiuliga jah. Kus ma mängisin Kalmanit ja nii edasi ja edasi. Ja kus ma mängisin bändis linnarahvale tantsuks. Teine maja, mis on mulle Kuressaares olnud väga tähtis, on metodisti kirik, kus mu isa oli pastor.

Milline su suhe sellise institutsionaalse kirikuga on?

Minul on mu lapsepõlve usk alles, minul on jäänud lapsepõlveusk.

Mis see on?

Nii ongi, ma olen oma lapsepõlveusu alles hoidnud …

Aga samas ütled sa oma «Evaldi tekis», väga eksaktselt, et sa oled pärit puritaanlikust perest ja ma kuulsin seal mingit kibedust …

No kahtlemata. Sest mina olin seal puritaanlikus peres ju patune. Patune. Kinos käimine oli patt, paljud tegevused olid patt. See oli kõik salaja. Mina olin oma peres erand. Ning et jõuda patuni, siis tegid sa veel pattu – näppasid ema rahataskust raha ja ostsid kinopileti. Kui oli kevadine aeg, metsas kasvas lilli, siis müüsid turul lilli ja ostsid jalgpalli või läksid kinno või ostsid kommi.

Mina olin erand. Ja jäingi perekonnas erandiks. Aga see ei tähenda seda, et ma Jumalat ei usu. Kuidas ma ütlen sulle – kirik on ju ka muutunud vahepeal. Tal ei ole enam selliseid rangeid reegleid.

Aga kas sa oma usklikele vanematele mingil hetkel, kui sinust oli saanud juba Jumala puudutusega näitleja, hakkasid sellega ka rõõmu tegema?

Ei. Isa ei näinud ühtegi etendust. Ema käis vaatamas ühte. Mängisime Kuressaare kultuurimajas «Külavahe laule». Ma mäletan täpselt, kus ta saalis istus. Enda arvates tegin päris ilusa rolli, ja küsisin pärast ema käest. Lootsin, et ta ütleb mõne hea sõna, aga ei, emale ei meeldinud.

Sain aru, et temale oleks meeldinud, kui ma oleks olnud härrasmees, must king jalas, kaunis mees. Mulle on ju saarlased ütelnud, miks nad mind vastu ei võta – sind me tunneme küll, sa oled see, kes mängib eesti filmides neid lollakaid. (Sõna lollakas hääldab Evald saare moodi, palataliseerimata.)

Kui tähtis see sinu jaoks on, et keegi ütleks hea sõna?

Väga tähtis on see minu jaoks. Kui pärast «Georgicat» tuli Sulev Keedus oma «Somnambuuliga», siis majakavaht oli ju ikkagi – kalasabamustriga mantel seljas. Siis ma tundsin, et siit saab nüüd teistmoodi rolli. Tead, režissööridega on ju niimoodi, et ega nad näitlejast kui inimesest, eriti ei ...

Neil on vaja tüpaaži ja kui sa ühe oled ära teinud, «lollaka» ära mänginud, siis nii tahab just seda tüüpi rolli enda filmi, nad on mugavad. Neid ei huvita see, et keerata näitlejale uus vint peale, et oleks üllatav hoopis teise kandi pealt.

Olen selle endale teadvustanud. Ma ei tea, kas näiteks Ervin Abel teadvustas. Tema jäigi ju Kiireks. Aga olen kogu aeg püüdnud sellest eemalduda.

Minu ampluaa – kuigi mulle ei meeldi see sõna – ma usun, et minu ampluaa on laiem. See on ka teatrites nii – kes on narr, kes kuningas. Kõik on sahtlitesse ära pandud – see on lollakas, see on napakas, see on lombakas, see on andekas, see on andetu. Palun, sahtlites on kõik olemas.

Ma olen kogu aeg püüdnud seda silti endal kaelast ära murda. Rebida. Väga mugav on ju niimoodi teha teatrit või kino.

Sa oled üle 50 aasta näitleja olnud. Kas on nii, et kõigist kunstnikest kõige kehvem lugu on ikkagi näitlejatega – ise ei saa midagi otsustada?

Näitleja saab valida. Kui sa töötad repertuaariteatris, siis on muidugi käskkiri seinal, ja vahel ka nii, et pole osajaotust, vaid ainult trupiliikmete nimed. Mulle on see raske, ma sellepärast Irdi ajal tulingi mitu korda Vanemuisest ära.

Aga näitleja saab rollist ära ütelda. Näitleja on tänapäeval palju vabam. Praegu on näitlejal ainult see probleem, kuidas ta suudab ennast ära toita, oma kommunaalmaksed, üürid, telefoni maksta.

Vanasti oli ikka orjatöö. Nagu minul kas või – abiellusin, pulmad, kõik ära räägitud teatrijuhiga. Ja mulle pannakse pulmapäeval etendus! Tähe tänava restoranis kell neli algasid pulmad, ja siis ma pidin vabandama, et ma lähen teen nüüd etendust. Läksin siis Vanemuise väikse maja lavale, seal oli Arkadi Gaidari «RSN». Seisin seal, puupüss käes ja täitorn peas. Mängisin ära ja läksin oma pulma tagasi, võtsin trupirahva kaasa.

Vaat see on teater, mis ahistab. Ma ei tahtnud sellist teatrit. Mõni on kuulekas inimene, omnivoor, sööb kõik asjad ära. Mina ei ole selline olnud.

Sa vist oled selline äramineja, kui sulle ei meeldi?

(Paus, 14 sekundit.) No miks paljud dissidendid lasid välismaale jalga – et elama jääda. Kui ma oleks edasi jäänud, kas ma oleks siis üldse näitleja või inimesena elama jäänud?

Kunst, see on … mõni mees laulab oma surivoodil singli. Nagu David Bowie seda tegi. Tema tegi oma surma ka kunstiks. Aga mina, mina saan kunsti teha siis, kui mul on sõbrad ja armastavad inimesed ümberringi.

Mis on kunst, ülepea?

Eelkõige rõõm, minule on ta rõõm. Kui mul on sõbrad ja armastavad inimesed ümberringi, võin ma laulda, võin luuletusi lugeda. Nad tulevad kusagilt. Sünnivad uued ideed, uued mõtted, uued teosed.

Noh, kas see on kunst … minul ta sünnib ikkagi armastusest, rõõmust, kui sa midagi lood. Mina pole mõelnud sellele, et nüüd teen kunsti.

Aga kas sa tunned ta ära?

Kui oled kellegi teise teoses sees, kui otsid rollile lahendust ja kui sa selle leiad – sellest ma rääkisin ka oma juubeliõhtul –, kui sa tunnetad, et sind kuulatakse, siis võib öelda, nagu ütles Jüri Järvet – ärkad näitlejaks. Kui sa leiad lahenduse, on sinul hea meel, kolleegidel hea meel, publikul hea meel – siis vist tõesti võib öelda, et see on kunst, kunstnikutöö.

Ausalt öeldes ei ole ma sellesse kunagi nii süvenenud, ta pole mind nii häirinud, et süveneda. Kunst on kogu aeg meiega. Ta on mingi fiktsioon.

Tavaliselt tuleb naturaalsest loodusest palju rohkem emotsiooni kui näitlejast või kinofilmist või etendusest. Vaatad ja naudid looduse panoraami.

Lihtsa inimesena saan nüüd aru, et kunst on meis kõigis olemas, ainult peab olema tahet ja oskust see üles leida.

Tahet ja oskust endas üles leida? Ma arvan, et kunst tuleb ise sinu juurde. Läbi rõõmu, läbi õpingute – seal on sada tuhat asja. Läbi sinu lapsepõlve. Aga võib-olla on kunst ullikese valu, rõõm ja pisarad?

Ma olen ammu tahtnud su käest küsida. «Püha Tõnu kiusamise» võtetel tuli su juurde täiskasvanud mees, ja ütles: «Tere, isa!» Sa ei teadnud sellest midagi. Mis tunne see oli?

Ma ütlen sulle niimoodi – ma ei olnud 30 aastat näinud oma poega. Asi oli väga lihtne. Nägin, et tuli üks noor mees minu poole. Vaatan, kas see on mu vennapoeg või … Väga minu venna moodi. Tuleb, tuleb ja … Mina ootasin oma kaadrisse minekut, kostüümis. «Tere, isa!» Ma ütlesin: «Tere, tere!»

Sa tahad teada saada, kas ma varem teadsin, kas ma varem varjasin, kas ma varem ei võtnud omaks.

Ei. Küsin, et mida see ühele peaaegu seitsmekümneaastasele mehele tähendab?

See tähendab seda, et … no kuidas ma sulle vastan? Kui ma sulle ausalt ütlen, see oli nii juhuslik kohtumine tema emaga, nii napp kohtumine, et ma ei uskunud, kui ta mulle ütles, et kuule, mul saavad olema kaksikud. Ma unustasin selle ära. See ei olnud tõenäoline. See ei olnud absoluutselt tõenäoline, et niisugusest asjast võib niisugune asi juhtuda. Kustutasin selle oma mälust.

Ma nägin oma poega esimest korda tema kolmekümnendal eluaastal. Minule oli liigutav see soe suhtumine minusse. Nüüd ma tean, et mõlemad poisid olid juba enne meie kohtumist rääkinud minust kui oma isast, Evald Aavikust. Niisugune asi elus juhtus, jah.

Kas ma tohin selle üles kirjutada? See on ilus.

Mis seal ilusat on? Tore, et lapsed tulid ja Eesti iive natukene kasvas. Minu tehnilise töö vili. (See siin on koht, kus sõnad paberil paistavad teistsugustena, kui nad ütelduna kõlasid. Evald naerab seda öeldes, soojalt, eneseirooniliselt.)

Kas iroonia on ka asi, mis sind eluteel saatnud on?

Enese suhtes irooniline – muidugi! Muidugi! Ja must huumor ka. Aga see siin on tõsine asi. Mul on hea meel, et mu lapsed suhtlevad omavahel, see on mulle tähtis. Või tahaksid sa, et veel mõni tuleks ja ütleks – tere, papa?

Millist neist filmidest, milles sa mänginud oled, pead sa ise parimaks filmiks?

Endal on raske seda hinnata. Ma võin hinnata tööprotsessi järgi. Sulev Keedus ütleb, et mu parim film on «Jõulud Vigalas». Aga näitlejana ei pea ma seda parimaks filmiks. Mind häiris, et ei olnud terviklikku stsenaariumi. Et ma ei teadnud, mis homme tuleb. Filmi episoodid olid mängitud eri stiilis ja seisundis. Ühte, läbivoolavat rollikäsitlust, seda ei ole.

Eks ma tagamõttega küsisingi, minu arvamise järgi on «Jõulud Vigalas» parim eesti mängufilm üldse…

Seda ütles mulle kunagi kogu selle kriitikakupatuse juures, mis seda Mark Soosaare filmi tabas, ka minu lapsepõlve naabripoiss Ülo Vooglaid. Aga praegu on ju juba 21. sajand, «Vigala» oli kaheksakümnendatel. Kõige terviklikum, ka karakteri poolest, on ikkagi «Georgica».

Olid vist õnnetus seisus, kui selle tegemiseks läks?

Nojah, see oli pärast seda, kui kantpea mul esihambad välja lõi. Tänu pätile sain filmi. Tänu Vanemuisele, kes mu pättidega ühte majja pani. (Aavik töötas Vanemuise ühiselamus majandusjuhatajana – toim.)

Vanemuisega on sul läbi elu armastuse-vihkamise suhe?

Ei, ma ei ole vihane. Andsin Vanemuisele ausalt kõik, mis mul anda oli. Omal ajal.

Mida ütleksid sa praegu ühele kahekümneaastasele poisinokale, kellel kunst kibeleb südame peal? Kuidas käituda, elada?

No mida ma ütleksin, mida mul öelda on … Tegin suvel noore režissööriga filmi, olin puu otsas, öösel, ja kaadris oli vaja, et vihm tilgub mu suure varba otsast, ainult jalg oli kaadris. Ja ta kastis mu pealaest saadik märjaks. No mida ma ütleksin? Armastage ja hoidke näitlejat. Inimest.

Evald Aavik

• Sündinud 24. jaanuaril 1941 Kuressaares.

• Õppinud Tartu muusikakoolis viiulit.

• 1965 lõpetanud Vanemuise õppestuudio näitlejana.

• Töötanud Vanemuises 1966–1985, Ugalas 1986–1991, Noorsooteatris 1991–1994, alates 2008. aastast teeb tihti kaasa Tartu Uue Teatri lavastustes.

• Mänginud paljudes filmides, millest tähtsaimad – «Inimesed sõdurisinelis» (1968), «Reigi õpetaja» (1977), «Jõulud Vigalas» (1980), «Georgica» (1998), «Somnambuul» (2003), «Püha Tõnu kiusamine» (2009).

Tagasi üles