Tudengite sajanditagused kostikohad: sohvaga toakesest askeetliku magamisasemeni

Kaspar Koort
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lepiku tänav Supilinnas on olnud koduuulitsaks paljudele tudengitele.
Lepiku tänav Supilinnas on olnud koduuulitsaks paljudele tudengitele. Foto: Margus Ansu

Kunstiteadlane Mirjam Peil peab homme õhtupoolikul Tartu linnamuuseumis loengu teemal "Üliõpilaste kostikohad Tartu linnakultuuris".

Mirjam Peil keskendub oma loengus möödunud sajandi 20ndate aastate Tartu tudengielule, täpsemalt tudengite elamistingimustele - üliõpilasi oli toona umbes 3000 ning suurem osa neist vajas ka majutuspaika.

"Tartu omapäraks oli see, et linnakodanikel oli lausa kombeks kostiline võtta, kasvõi enda arvelt koomale tõmmates," rääkis Peil. Teistes Eesti linnades taolist kaasüüriliste kultuuri pole olnud.

Paljud tudengid olid maalt ning kostikohas saadigi oma esmane kokkupuude linnaeluga. Vastavalt võimalustele olid tudengite elutingimused väga erinevad - oli nii neid, kes said olla pansionielu peal kui ka neid, kes pidid leppima üksnes askeetliku magamiskohaga.

Kostilisi võtsid ka jõukamad linnakodanikud, näiteks professorid, kuid samuti tõi Mirjam Peil välja, et see komme oli olnud ka Hans H. Luige vabrikandist vanaisal, kelle juures elas alati mõni üüriline, sest talle lihtsalt meeldis, kui majas on noori inimesi.

Üliõpilased olid kostikohtades üle kogu linna, üks suuremaid tudengipansionaate oli asunud Savi tänaval ning sellel oli ka uhke nimi - Saviburg.

Mirjam Peili loeng on osa linnamuuseumi "Visiit mälestuste linna" programmist. Loeng algab 28. jaanuaril kell 16.00, sissepääs on muuseumipiletiga.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles