Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Sügavad kultuurijäljed haljasalal

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Vanemuise mäe alune linnasüdamik enne sõjatules hävimist. Siin oli maja majas kinni. | FOTO: Erakogu

Haljasala Vanemuise teatri ja kaubamaja vahel oli hiljuti vaidluste tulipunktis. Kesklinna üldplaneering nägi ette sinna maja ehitamist. Linn astus protestijate ees sammu tagasi ja ilmselt jääb see, enne sõda tihedalt täisehitatud ala praegu siiski hoonestamata.

Sel puhul võib mõelda, et kõnealune paik vääribki muru ja lilli, sest meie esimeste rahvuslike äratajate ja kirjasõnaga valgustajate, näiteks Kreutzwaldi, Jannseni ja Koidula vaimutöid trükiti just siin paiknenud Laakmanni trükikojas.

Faktor Heinrich Laakmann

Eesti esimesed raamatutrükkijad tulid Saksamaalt või Riiast. 1837. aastal alustas Tartus tegevust trükikoda, mida asus sisustama ja juhtima Saksamaalt pärit Heinrich Laakmann (pildil).

Mitmel pool, sünnilinnas Lübeckis, aga ka Frankfurdis ja Pariisis, omandatud trükitöökogemustega 31-aastane Heinrich sattus Eestisse, kui tuli Tallinna oma sõbrale külla. Noorpõlve ametiõpingute kaaslane Friedrich Gotthilf Montag oli toona raamatutrükkal oma abikaasa perekonna, Lindforsi pärijate trükikojas. Saatus tahtis nii, et pärast sõbra surma kutsuti Heinrich Laakmann 1836. aastal taas Tallinna, seekord lahkunud sõbra lese trükikoda juhtima.

Tartu professorid olid juba varem korduvalt saatnud Tallinna Montagile ja Lindforsi pärijatele palveid asutada Tartussegi oma harutrükikoda. Toona tegutses Tartus vaid Schünmanni trükikoda, mis ei suutnud ülikooli nõudeid ja vajadusi rahuldada.

Tartus alustada polnud kerge. Siinne raenõukogu nõudis Laakmannilt Tartu kodanikuõiguse omandamist ja Vene alamaks astumist, et ta siin üldse oma nimele mingit tegutsemisõigust võiks taotleda.

Oma kutseala hea asjatundja Heinrich Laakmann oli siiski ka sihikindel mänedžer. Tartusse Lindforsi pärijate harutrükikojana rajatud ettevõte iseseisvus 1839. aastal. 1841. aastal omandas Laakmann Tartu ülikooli rektorilt Georg Friedrich Parrotilt tolle Riia tänava äärsed majad.

Selgituseks olgu öeldud, et Riia tänav pöördus toona Karlova (Kalevi) tänava otsa kohalt Aia (Vanemuise) tänavani. Hiljem ostis Laakmann juurde veel Karlova tänava otsast Emajõeni kulgenud Lodja tänava äärse krundi.

Praeguses linnapildis võiks Laakmanni hooneid ette kujutada Riia ja Ülikooli tänava ristumise piirkonnas, kaubamajaesisel alal.

Esialgu polnud Tartu väljavaated siiski kuigi head. Laakmanni järeltulijad on kirja pannud, et see tulenes tollal üldse kogu Läänemere provintside olukorrast. Eestlaste ja lätlaste puhul pidi arvestama üksnes kalendrite, mõne kooliraamatu ja vaimuliku kirjavara trükkimisega. Saksakeelseid raamatuid toodi sisse Saksamaalt ja siinsed kirjasõna autorid lasid oma materjale trükkida Saksamaal. Põhjus – kohaliku trükitehnika kehv tase.

On kirja pandud, et 19. sajandi esimeste kümnendite uuenduste ja tehniliste täienduste Läänemere maadesse toomine on suurelt osalt Heinrich Laakmanni teene.

1846. aastal võttis ta Eesti alal esimesena kasutusele kiir-pressi ja liitis oma trükikojale ka köitekoja.

Laakmann kirjastas ja trükkis tollal olulist nädalalehte Das Inland ja ka mõjukate seltside väljaandeid.

Järjest rohkem hakkas Laakmanni ettevõte kirjastama ja trükkima ka eestikeelset kirjasõna. Vaimulikule kirjandusele lisandusid kooliraamatud, kalendrid, ka vestleva ja õpetliku sisuga ilmalik kirjandus

Kui Johann Voldemar Jannsen asus Tartusse elama ja hakkas siin 1864. aastal välja andma ajalehte Eesti Postimees, hakati seda trükkima just Laakmanni juures.

Ja just Laakmanni trükiettevõttes on n-ö raamatusse raiutud meie ärkamisaja kirjanike Friedrich Reinhold Kreutzwaldi, Jannseni, Lydia Koidula, Carl Robert Jakobsoni, aga ka Jaan Jungi, Carl Körberi, Martin Lipu, Mihkel Veske jt esimeste eesti keeles eneseväljendajate loomingut.

Heinrich Laakmann on jäädvustunud Eesti raamatulukku ka sellega, et asutas 1867. aastal esimese just eestikeelse kirjanduse müügiks mõeldud raamatupoe. Selle seadis ta sisse oma trükikoja kõrvale, tollase Riia tänava äärde.

Et oma raamatute graafilist väljanägemist uudsemaks muuta, omandas Laakmann kivitrüki sisseseade.

Poeg astus isa jälgedes

Heinrich Laakmanni poeg, Tartus gümnaasiumihariduse saanud Carl

Laakmann (pildil) omandas kutsehariduse Lübe-ckis ja Pariisis nagu omal ajal ta isagi. Sealt pöördus Carl koju tagasi perekonna ettevõttesse.

Loomulikult jätkas Carl eestikeelse kirjanduse kirjastamist ja trükkimist. Temalgi on mäletamisväärsed teened eesti raamatukultuuri loos, nagu ka kodulinna avalikus elus.

Carl Laakmann valiti suurgildi vanemaks, ta oli Tartus korraldatud tööstusnäituste nõustaja-korraldaja, linnasaadik, Tartu aerutajate klubi (Ruderklub) esimees, Tartu Turniseltsi asutaja ning Jaani kiriku nõukogu liige. Vaeste ja nõuotsijate suhtes olnud Carl Laakmannil süda soe ja helde käsi.

Carl Laakmann suri 1908. aastal. Ta on maetud Raadi kalmistule nagu isagi.

Laakmanni perekonna trükiäri õitses ja toimetas edasi, ehkki trükinduse konkurents kasvas. Riia ja Lodja tänavaga piirneva ala sisemusse ehitati koguni uus kahekorruseline trükikoda.

1927. aastal märkis perekond oma 90-aastast (1837–1927) trükitegevust Tartust piduliku trükise väljaandmisega.

1933. aastal müüdi Laakmanni trükiettevõte siiski laiali. Kokkuleppel Laakmanni pärijatega moodustati selle põhjal osaühing Ilutrükk, kuhu liideti ka Bergmanni trükikoda.

Trükikoondise hooned hävisid 1944. aasta sõjatules.

Kino Apollo

Kaubamajaesisel platsil leidub veel üks põnev kultuurijälg. Selle leiame toona Vallikraavi tänavani ulatunud Aleksandri ning Lodja tänava ristumise alal. Läheme ajas tagasi.

1935. aasta 27. novembri Postimees vahendas lugejatele Tartu linnaelu tähtsat sündmust: eelmisel päeval oli avatud kino Apollo uus hoone.

Vana, 1913. aastal ehitatud kino saali lagi oli murdunud ja välisseinad väljapoole kummunud.

Kino omanik Kristjan Truuts laskis laguneva hoone maha lammutada ja samale kohale uue moodsa ehitada.

Postimees kirjeldab, et Apollo uus hoone (arhitekt Nikolai Kusmin) jätab juba väliselt imposantse mulje. Ka sisemuselt osutub ta kõigiti nägusaks. Avara saali seinad on punasetoonilised, seintel pikad torukujulised lambid. Saalis on kaks loožidega rõdu, see mahutab 500 vaatajat.

Toolid on paigutatud nii, et vaataja ei jääks ees istuja selja taha, vaid ees istujate vahekohale.

Esimene film uues moodsas kinohoones oli «Laulev Veenus». Selles mängis peaosa New Yorgi Metropolitan Opera primadonna Grace Moore. Film oli muusikarohke, pakkus kuulata katkeid ooperitest «Car-men»,«Madame Butterfly», kuid ei puudunud ka kergemaid palu. Koguni vanameister Straussi valssi sai nautida.

Apollo töötab esietenduskinona, püüdes pakkuda parimat, viitab Postimees repertuaarile.

Kuid ka kinohoone hävis 1944. aastal sõjatules.

Sellistele uhketele kultuurijälgedele võiks tartlane mõelda, kui ta seisab Kaubamaja bussipeatuse  liinide nr 4 ja 9 ootepaviljoni juures.

Tagasi üles