Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Usk, mis puudutab hinge

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Õigeusuteemalise kogumiku toimetaja Liina Eek tõdeb, et eestlased teavad õigeusust väga vähe. | FOTO: Kristjan Teedema

Tartu ülikooli usuteaduskonna eestvedamisel ilmus hiljuti kogumik õigeusust Eestis. Kogumiku toimetaja Liina Eek tõdeb, et kuigi  viimase rahvaloenduse  järgi on just õigeusk Eesti  levinuim usuvool, ei tea eestlased sellest palju.

Mis seisus õigeusk Eestis praegu on?

Viimase rahvaloenduse andmetel on õigeusklikke 16 protsenti Eesti üle 15-aastastest inimestest. Arvuliselt teeb see umbes 200 000, neist enamik on küll venekeelsed, kuid ligikaudu 20 000 on ka eestikeelseid. Õigeusklike arv on suurenenud, samal ajal kui teiste konfessioonide puhul on täheldatav vähenemine, eriti luterlaste puhul, keda on viimase loenduse andmetel kümme protsenti rahvastikust.

Teie enda uurimisvaldkond puudutab just eestikeelseid õigeusklikke. Mis põhjustel on ortodoksse kiriku enda jaoks avastanud eestlased, pean silmas just tänapäeva konteksti?

Tõsi on see, et kui venelaste – ja ka setode – puhul on õigeusk seotud selgelt rahvusliku identiteediga, siis õigeusku tulnud eestlased rõhutavad just vaimset poolt – see puudutab nende hinge, pakub neile rohkem kui teised konfessioonid.

Väga sageli olen kuulnud vastandumist, et kui luterlus on liiga külm ja katoliiklus liiga ratsionaalne, siis õigeusku nähakse emotsionaalse, kogemuslikuna, hinge puudutavana ning seejuures ei puudu ka intellektuaalne aspekt.

Kuid mida teavad õigeusust inimesed, kes selle kirikuga iga päev kokku ei puutu?

Aus vastus on, et väga-väga vähe. Väga sageli öeldakse, et ah, see õigeusu kirik, see on see vene kirik. Ikoonid, küünlad, kuld see on pea kõik, mida osatakse loetleda õigeusust. Tegelikult on see kurb, et nii vähe teatakse, sest õigeusul on Eesti ajaloos ja kultuuriloos olnud väga oluline koht.

Samas pole see nii mitte üksnes Eestis – õigeusku ignoreeritakse tugevalt ka Lääne-Euroopas ja USAs. Näiteks on paljud õigeusu teoloogid kurtnud, et kui Ameerikas täidad mingeid ankeete, siis õigeusk on sektsioonis «muud usundid».

Eestlaste umbusul «vene usu» vastu võib olla ehk teatavaid ajaloolisi põhjuseid?

Samas luterlus on «saksa usk,» miks see peaks vähem umbusku tekitama?

Kui Nõukogude okupatsioonist rääkida, siis kuidas mõjus see õigeusu kirikule?

Väga halvasti nagu kõigile kirikutele. Tehti järjepidevat ateistlikku propagandat, usulise hariduse ja kasvatuse järjepidevus kadus, kirikuid pandi kinni, vaimulikkond hääbus, inimesed kaotasid sideme kirikuga ning alles nüüd ollakse sellest välja tulemas. Samas see, mida inimestele nõukogude ajal pähe topiti, on ikka väga hästi juuri ajanud. Paljud pööritavad silmi, kui keegi ütleb, et ta on usklik, ning ollakse arvamusel, et kui keegi on usklik, siis on ta peast segi või vähemalt kohtlane.

Kui tulla Tartu ja Tartumaa juurde, siis meil on kolm õigeusu kirikut Tartus ja mõni ka maakonnas. Kolmest linnas asuvast püha-kojast kaks kuuluvad Eesti apostliku õigeusu kirikule (EAÕK) ja üks Moskva patriarhaadi Eesti õigeusu kirikule (MPEÕK). Palun selgitage veelkord, miks meil on üks õigeusk, aga kaks jurisdiktsiooni?

Jah, üks (EAÕK) on seotud Konstantinoopoli, teine (MPEÕK) aga Moskva patriarhaadiga. Õpetuslikult erinevust ei ole ja paarkümmend aastat tagasi allkirjastatud armulauaühisuse kokkuleppe alusel võivad inimesed käia mõlemas kirikus ka armulaual.

Lahkhelid on aga kirikute juhtkondade vahel, peamised vaidlused käivad kirikuvarade üle ehk kumb on esimese Eesti Vabariigi ajal tegutsenud apostliku kiriku õiguslik ja kanooniline järeltulija. Ehk siis kellele peaksid kuuluma kirikuhooned, kirikuvarad.

On mingit lootust leppimisele ja taasühinemisele?

Mingi lootus on ikka, aga see on pikem protsess ja võtab aega. Kumma patriarhaadi jurisdiktsiooni alla ühine Eesti õigeusu kirik kuuluma saab, seda on muidugi absoluutselt võimatu ennustada.

Tartumaa kontekstis ei saa me mööda minna ka Peipsi-äärsetest vanausulistest. Traditsiooniliselt on tegemist väga suletud kogukonnaga, kuidas on lood tänapäeval?

Vanausuliste suletust selgitab nende keeruline ajalugu. 17. sajandil viis Moskva patriarh Nikon läbi kirikureformi, seda mitte tunnistanud vanausulised pandi kirikuvande alla, neid kiusati taga, põletati elusalt, kihutati minema. Alles möödunud sajandi seitsmekümnendatel aastatel võttis Venemaa õigeusu kirik nendelt ametlikult kirikuvande maha ning tunnistas, et vanausulised ei ole hereetikud.

Selleks ajaks oli juba välja kujunenud vanausuliste elustiil, selleks et üleüldse elus püsida, pidid nad väga kokku hoidma, olema väga töökad, väga üksteist aitama ja see komme on neil püsinud. Vanausuliste kogukond hoiab siiani küllaltki omaette, kuid küllap on see ka nende enda sisemine soov, et paremini alal hoida oma kombeid ja traditsioone.

Milline on Eesti õigeusu kirikute majanduslik olukord?

Kirikud ei ole oma liikmeskonnalt väga arvukad, pealegi ei kipu eestlased kuigi meelsasti tasuma kogudusemaksu.

Tean mitmeid koguduseliikmeid, kes käivad regulaarselt teenistustel, saavad sakramente, kuid nad ei maksa liikmemaksu, neil on justkui tunne, et preester peaks elama jumala armust.

Kiriku ülalpidamine on tegelikult väga kallis ja ots otsaga kokku tulla on päris raske. Eks palju sõltub ka kogudustest. Kui on tugev kogudus, siis toimib paremini. Kui näiteks mõnes maakoguduses on vaid viis naist vanuses 80+, siis seal on pilt mõistagi kurvem.

Kuidas on lood õigeusklike preesterkonnaga? Vaimulikke ikka jätkub?

Praegu on seis päris hea ning preestreid ordineeritakse järjest juurde. Oma doktoritöö tarbeks intervjueerisin ligi 20 preestrit, mis on praegu tegutsevast EAÕK vaimulikkonnast pool, nende keskmine vanus oli neljakümne aasta ringis ehk tegemist on tublis keskeas meestega.

Miks nad on selle tee valinud?

Põhjusi on erinevad, aga enamik on preestriks saanud südame kutsumusel. Samuti on mänginud rolli intellektuaalne tung leida vastuseid, või äkiline äratundmine õigeusu kirikusse sisse astudes: see on minu koht, tahan või ei taha, aga siit ära ei saa. Müstiline ilmutuslik aspekt on õigeusus väga tugev.

Kui tänapäeval tahab keegi oma vaimsete otsingute teel teha õigeusuga sügavamat tutvust, siis kas meil on selleks asjakohast kirjavara?

Viimase kümne aasta jooksul on välja antud päris palju raamatuid, enne seda oli seis märksa nukram. On akadeemilist kirjandust, on jutlusi ja ajaloolisi kogumikke. Kui keegi tunneb huvi õigeusu vastu, siis eestikeelset kirjandust on piisavalt, et end selle ajaloo ja teoloogiaga kurssi viia. Tõsi, õigeusu entsüklopeediat veel välja antud ei ole.

Näib, et nii-öelda tavainimesele on õigeusu üks sümboleid pika habemega papp. Mis selle habemega on?

Näiteks Eesti apostlik-õigeusu kirik ei nõua habemeid ja on ka raseeritud pappe, kuid enamasti siiski lastakse habemel kasvada. See traditsioon pärineb juba kõrbeisade aegadest ja algkristlusest.

Tagasi üles