Hobikeraamik puhub maaelule hinge sisse

Elina Randoja
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui keraamikul tuleb peale mummuline periood, siis ei lähe ta poest ideaalseid nõusid otsima, vaid teeb lihtsalt ise. Isegi
terve serviisi, kui väga vaja.
Kui keraamikul tuleb peale mummuline periood, siis ei lähe ta poest ideaalseid nõusid otsima, vaid teeb lihtsalt ise. Isegi terve serviisi, kui väga vaja. Foto: Sille Annuk

Esimest korda kohtusin hobikeraamik Inga Talvisega ülikooliajal, kui televisioonipraktikumis jõuluinglite tegemise õpituba filmisin. Õppejõud Aune Unt ütles hiljem tulemust kommenteerides muu hulgas: «Sul vedas, et sa nii sooja ja avatud inimese sinna rääkima said.»

 


Inga Talvis usub, et igaüks võib oma elust teha just sellise, nagu ta ise tahab, see on ainult kättevõtmise asi. Ja et õnnelik olla on täiesti võimalik.

Tema enda elu keeras praegusele kursile umbes neli aastat tagasi, kui nad abikaasa Tairo ja vanema poja Johaniga Tartust ära Kurista külla Jaago tallu, Inga vanaema äsja tühjaks jäänud majja kolisid.

Sellest alates on nad talukohta putitanud, vähehaaval elumaja ümber ehitanud, kuid suuremad muutused on alles ees.

Õue peal seisvast vanast laudast, kus on varem elanud nii lambad kui lehmad, on plaanis euroraha toel ehitada kooskäimise koht käsitöölisteks tegevusteks, mida tallu järjest rohkem sigineb. Projekti jaoks on raha olemas ja esimesed kohtumised arhitektiga seljataga.

Kooskäimise talu

Juba praegu käivad inimesed üks-kaks korda nädalas Jaago talus näputööd tegemas ja savist meisterdamas. Kolm aastat tagasi algasid Tartu naiste padjaklubi algatusel sealsamas ka laagrid – padjaklubi läks suveks puhkusele, kuid kokku saada taheti ikkagi.

Nii pakkuski Inga Talvis selleks oma talu ja praeguseks on sellest välja kasvanud terve laagrite aastaring – igal kevadel, kaks korda suvel ning enne jõule saab seltskond tuttavaid ja päris võhivõõraid Jaagol kokku, et koos midagi põnevat ja ilusat teha.

Aga nagu teleturu reklaamis – see pole veel kõik. «Lisaks sellele on veel sellised «oih, juhtus ka»-õpitoad või «võtaks midagi ette»-õpitoad või siis «kuule, teeks midagi»-õpitoad», naerab Inga Talvis, kes saab pidevalt kõnesid, kus teda üritustele või seltskonda juhendajaks palutakse.

«Mulle väga meeldib ise teha igasuguseid asju, näiteks seebikeetmine on nii huvitav. Ma tahaks teada, kuidas see käib, ja mõne aja pärast tuleb keegi, kes küsib, et ma tean, et sa teed, õpeta mulle ka,» kirjeldab Inga Talvis, kuidas tema juhendajakarjäär alguse sai.

Linnas elades oleks elu ilmselt hoopis teistsugune, arvab ta, sest millegi uuega alustada oleks palju keerulisem. «Linnas inimene ei tule võõra koju, ta ei julge tulla, et oh, teeme õhtul midagi. Aga siia tulevad.»

Mittesalajane armastus

Ametlikult on Inga Talvis lapsepuhkusel, noorem poeg Jaagup on praegu kaheaastane energiapall. Enne kojujäämist oli ta aga ametis Antoniuse gildi tegevjuhina. Sealt õuelt algas ülikooliajal ka tema nii-öelda ametlik suhe saviga.

Nimelt ilmus «veidi häbelik tütarlaps», nagu ta ise ütleb, hansapäevade ajal Antoniuse õue savikotta ja palus sealsetel keraamikutel endale treimist õpetada.

«Mul on siiamaani mu esimesed nõud alles, sellised kolmesentimeetrise paksu põhjaga. Ja ikka ei pea vett,» ei mõista hobikeraamik siiani, mis ta valesti tegi.

Ülikoolis õppis Inga Talvis hoopis filosoofiat ja hiljem Tallinnas kultuurikorraldust. Kuna filosoofia ained said aga üsna kiiresti ühele poole ja lõputöö kirjutamiseks jäi vaba aasta, läks ta selle kõrvalt Tallinna kunstiakadeemiasse külalisüliõpilasena keraamikat õppima. Nii ei olegi tal päris keraamiku pabereid, kuid on tunnistus ainete läbimise kohta.

Kunstipäraseid vaase ta ei tee, ikka ja ainult praktilisi asju. Tema motoks on, et asjal peab olema otstarve. Kusagilt galeriist, poest või laadalt Inga Talvise tehtud nõusid osta ei saa, selleks peab Jaago tallu ise kohale minema.

Sportlik pere

Üldiselt peetakse käsitööinimesi diivanil istujateks ja spordikaugeteks, Inga Talvis on aga kirglik tervisesportlane, kes üritab iga päev leida tunni selleks, et jooksmas käia.

«Paratamatult võtan ma seda vahel millegi muu arvelt, aga tänu sellele olen ma lastele parem ema või parem abikaasa, mul on seda vaja,» räägib Inga Talvis, kes osaleb kõigil maratonidel.

Spordi poolest on ta paras paar abikaasa Tairoga, kes töötab Miina Härma gümnaasiumis kehalise kasvatuse õpetajana. Ka nende esimene kohtumine oli akadeemilises sõudmisklubis.

Oma abielus hindab ta väga seda, et on leidnud mehe, kellega tal on samad põhiväärtused. Väheoluline pole ka see, et abikaasa oli nõus linnaelu jätma ning keset põlde ja metsi kolima, majja, mille mõnes toanurgas oli talvel miinus viis kraadi ja mis vajas põhjalikku remonti.

Neljane Johan ja kahene Jaagup on Inga Talvise sõnul täielikud issi pojad. «Olgem ausad, kõik see, mida emme teeb, on tegelikult puhas jamps võrreldes sellega, mida issi suudab pakkuda – haamrid, naelad, värgid-särgid, kogu see ehitusvärk,» hindab ta väga seda, et isa ei saada poisse eest ära, vaid laseb neil peaaegu kõike proovida ja õppida.

«Kuigi tuleb tunnistada, et viimane kord, kui me krohvisime, siis tõmbasime põrandale joone, et poisid, siit üle ei tule,» muigab ta.

Maal on parem

Nelja maal elatud aasta jooksul on perel olnud mitmel korral arutlusi seal elamise üle. «Mitte kordagi pole tekkinud tunnet, et linnas oleks praegu nii hea,» on siiski tulemuseks jäänud.
Kui Jaagole koliti, kuulis Inga Talvis naabritelt sageli lauset «meil ei toimu siin midagi», kuid nüüd ei ütle seda enam keegi.

Lisaks temale on teisigi üha aktiivsemalt kogukonna nimel tegutsema hakanud ning ilmselt ka see on noori peresid juurde meelitanud.

«Praegu mind paneb liikuma ja tegutsema see, et ma ise tahan elada sellises külas, mis elab. Ma tahan, et külas toimuks igasuguseid asju, ma tahaks, et minu lastel oleks kellegagi mängida, ja see ei teki iseenesest,» ütleb Inga Talvis.

CV

• Praegu kaugõppes Räpina aianduskoolis tekstiili erialal.

• 2004 Eesti Muusikaakadeemia, kultuurikorraldus.

• 2001–2003 Eesti Kunstiakadeemia, keraamika külalisüliõpilane.

• 2002 Tartu Ülikool, filosoofia.

• 1998 Tartu Kivilinna gümnaasium.

• 2005. aastast Antoniuse gildi tegevjuht (praegu lapsepuhkusel) ja hansapäevadel Jaani linna projektijuht.

• 2004–2005 ASi Atlex müügi- ja turundusjuht.

• 2003–2004 Eastcon AG Eesti ASi müügiesindaja.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles