Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Tõsilugu veidrast luiskamisest ja päris väljakutsetest

45 aastat kiirabis töötanud meditsiiniõde valis vaba elu

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Tiina Jurs. | FOTO: Margus Ansu / Postimees
«Taevake, meil olid siis iga ilmaga kitlid, talveks saime 1980. aastatel juba ka Ungari lambanahksed kasukad,» lisas Tiina Jurs. «Kasukaid oli vähe, kõigile ei jätkunud ja hommikuti käis kõva rebimine, kes kasuka saab.» | FOTO: Erakogu

Kui õnnelik vaba inimene Tiina Jurs oskaks autoga sõita, võiks ta olla Tartus taksojuht, sest teab paljusid maju välisukse värvi järgi, kuna sõitis kodulinnas 45 aastat kiirabiautos velskrina ühelt väljakutselt teisele. On, keda ja mida meenutada.

Mis juhtus Näituse 9 maja ees, kus olete 1980. aastatel pildile jäänud koos Tartu kiirabi toonase arsti Salme Sillakiviga?

Ei midagi, tavaline haige oli, autojuht tegi lihtsalt pilti. Aga siin lähedal Vabriku tänavas tehti meile üllatus. Öeldi, et haigel on kõhuvalu. Kodus selgus, et kõhuvalus naine hakkab kohe sünnitama. Põrand ja kõik muu oli nii must, küsisin mehelt, kas on midagi naisele alla anda. Mees tõmbas sauh! akna eest kardina maha. Palusin midagi puhtamat, saime vene sõjaväelase pika valge särgi, millel olid paelad küljes. Selle peale lapseke sündiski.

Kui palju lapsi olete ilmale aidanud?

Kes seda teab! 1980. aastatel ronisime Kaunase puiesteel viiendale korrusele, seal naisel suur kõhuvalu. Mis kõhuvalu, lapsel pea juba paistis, aga naine teatas, et pole võimalik. Mees istus köögis, ütles, et vaatas jah, et naine on ümmarguseks läinud, aga seda ta küll ei oodanud ja andis köögilaualt vakstu naisele alla. Kui laps sündis, oli 7-aastane õde selle pambukese üle väga õnnelik, ema ainult nuttis.

Põik tänavas võtsin ühe väikse tüdruku kodus vastu. Aastaid hiljem viisin selle tüdruku haiglasse sünnitama, ema tundis mu ära.

Oh, lugusid jätkub. Meil oli tore autojuht Volli Mägi, Tartu kiirabi elav ajalugu, hakkas juba pärast sõda Tartus hobusega haigeid vedama. Vollil olid kuldraamidega prillid ja kuldhammas, haiged pidasid teda arstiks, pöördusid alati kõigepealt tema kui doktori poole.

Aga teie enda lugu, miks just velsker ja kiirabi?

Mul oli selline lugu, et olin 16, lõpetasin Tartu 1. keskkoolis 9. klassi ja lastehaiglas töötanud tuttav küsis, kas tahad suvel veidi raha teenida, tule sanitariks. No kes raha ei taha?! Ja taevake, ma ei läinudki enam kooli tagasi, nii meeldis, jäingi sinna sanitariks!

Üks tore õde soovitas meditsiinikooli minna, kahe aasta pärast sain lastehaiglas õe kohusetäitjaks, varsti olin õde. 1. septembril 1970 läksin Tartu kiirabisse. Tahtsingi olla kas kirurgias, lastehaiglas või kiirabis, need kolm kohta huvitasid mind hirmsasti.

Kuid näiteks polikliinikus oleks ju puhtam ja soojem töökoht olnud?

Seda küll, aga kollektiiv oli kiirabis väga tore. Seal ei tehtud vahet autojuhil, arstil ega velskril, kõik oli üks pere. Ja olime siis noored, väga paljud käisid koolis, õppisid arstiks.

Kiirabis on ka kiired autod.

Kiired autod mulle tõesti meeldivad. Meie autojuhtidega olen ikka päris kiiresti sõitnud, on vaja olnud. 1970. aastatel oli kiirabil Tartus üks spetsmasin ja kaks liinimasinat. Spetsmasin Rafi buss oli tänapäeva mõistes reanimobiil. Aga elustamisaparaat seisis tol ajal jaamas, vooluvõrgus. Kui seda läks vaja, siis mindi ja toodi, see oli nagu naljanumber tänapäevaga võrreldes.

Liinimasinad olid universaalkerega GAZ 22, Volgad: ees istusid autojuht ja arst, siis oli plekkvahe, mille sees oli ümarik luugike. Taga oli raam, istusime seal haigega, talvel oli kohutavalt külm. Rafid hakkasid tulema 1980. aastatel, need olid head soojad masinad. Aga Volgad olid head selle poolest, et olid kiired.

Kuigi vanasti sellist kihutamist, nagu nüüd, ei olnud. Liiklus oli väiksem ja sõitegi vähem, sest ega inimene selliste tühiste asjade pärast nagu palavik kiirabi kutsunud.

Nüüd kutsutakse?

Jah, mõni on pisut sõrme lõiganud, kohe näost valge ja pikali maas. Õmmelda pole vaja, ainult siduda ja seda peab siis kiirabi tegema. Või on kipsis käsi natuke mädanema läinud – jälle peab kiirabi aitama, kuigi jalakesed on terved. Öeldakse, et oleme maksumaksjad, peate tulema.

Külmal ajal teevad bomžikud (kodutud) väljakutseid, küll nendega on raske. Haiglasse pole enamasti põhjust neid viia, varjupaigas ei taha nad olla. Suvel on nad jõe ääres, öösel siis keegi kutsub meid, et näidata oma mädanevaid jalgu, mis on juba usse täis. Aga pesta on vaja!

On ka kuldkliente, memmekesi. Elavad üksi, tahavad lihtsalt seltsi ja paari head sõna. Ei ole noortel ju tahtmist vanainimesega kõnelda.

Kas esimest väljasõitu mäletate?

Ei, aga hirm on meeles – kohver pidi hästi selge olema, et sealt ruttu kõik õiged rohud leida. Need olid põnevad kohvrid, suured pappkastid, ja kus seal oli karpe: ühes valuvaigistid, teises südamerohud jne.

Ja taevas, missugused süstlad meil 1970. ja 1980. aastatel olid! Teritasime süstlanõelu luiskudega, kujutate ette?!

Esimene kuulmine, kuigi olen neid nõelu oma naha peal tundnud.

Olid väiksed metallist süstlakarbid, süstal tuli sinna kindlas asendis panna, kaks nõela ka. Aga nõelad läksid süstides ju nüriks ja nii siis luiskasimegi neid, pärast puhastasime hoolega nõelaaugud. Kord nädalas puhastati süstlaid ja karpe põhjalikult, destilleerisime kiirabijaamas vett ning steriliseerisime süstlaid.

Tol ajal polnud meil ka kindaid, ei osanud neist unistadagi. Imelikul kombel püsisime terved, siiski, paar kolleegi sai kollatõve.

Aga inimesed said ju abi?

Jah, kellel vähegi eluvaim sees oli! Tehti ka mustuses süst ära ja nägid – inimene elab. Pidime kõigega hakkama saama, ka raami tuli autojuhiga kahekesi vedada. Toomemäel oli vana kirurgiaosakond keldris, sinna andis raamiga minna, jõudu pidi kõvasti olema. Palju kergemaks läks 1980. aastate alguses, kui meie arst Vaike Aller mõtles välja sangadega kandetekid. Kuldne mõte!

Ega inimesed meile avalikes kohtades kunagi naljalt raami tassima appi tulnud, öeldi ikka, et see teie töö. Nüüd aitavad õnneks päästjad kiirabi.

Mullu 25. detsembril olite viimast korda 24 tundi valves. Kuidas läks?

Päris rahulik oli. Aga eelviimases vahetuses oli küll tohutult palju sõite. Valve ajal 7–8, isegi kümme väljasõitu on normaalne. Aga eelviimases vahetuses oli oma 20 väljakutset, sel juhul oled pea iga tund millegagi ametis.

Rahulikud väljakutsed on kõrge vererõhk, kõhuvalu, laste palavik, surma konstateerimine, hooldekodus põiekateetri panek. Keerulised sõidud on südamehaigete juurde, teinekord on kopsuhaigetel väga raske seis, näiteks astmaga.

Täiskuu ajal on psüühiliste hädadega inimeste aeg. Need on «targad» inimesed, kellega peab oskama rääkida.

Avariid on hirmsad. Noored ei mõtle, kihutavad purjuspäi, hüppavad purjuspäi pea ees vette, viinavärk on kole. Hommikul tuleb alati brigaadi tänada, et hakkama saime.

Teised hullud asjad on tööstustraumad. Kui Tartus veel lihakombinaat töötas, küll oli hirmus, kui nad seal käsipidi masinate vahele jäid. Minnes mõtlesin, et taevas, seal vist kõik sodi  …Aga teinekord oli ainult sõrmeke läinud, see oli suur kergendus.

Kas on ka õnnelikke õnnetusi olnud?

On, kuigi üksikud. Mõnele avariile sõites mõtlesin, et seal on kõik sodi-podi, aga ei, autod olid vanaraud, kuid inimesed elus.

Kunagi kutsuti meid Elvasse järve äärde, laps uppus ära. Kihutasime mis kole, tee peal panime hapniku ja maskid valmis, et kohe lähme ja jookseme. Aga lapseke tuli meile vastu ja naeris, ta oli korra vette kukkunud ning kohe pinnale tulnud. Vanemad vabandasid, et meid kutsusid. Mis siin vabandada – suur õnn ju!

Kas inimesed on teid ka sõimanud?

Ikka on olnud teravamaid ütlemisi, aga pead rahulikuks jääma, vastu röökida pole mõtet. Sõidust tulles küll süda kloppis ja mõtlesin, et taevake, no miks küll nii on.

Kord oldi meie kolleegil Annelinnas ukse peal vastas ja võeti stopperiga aega, kui kiiresti kohale jõutakse. Sõit algas Annelinna baasist, kohale jõuti kiiresti, aga öeldi, et kaua tulite. Kiirabis on huvitav elu, kogu aeg oli tamp sees, suurt midagi enam ei üllata.

Siiski, hiljuti helistati Tallinnast, et minge appi, tüdruk tahab end üles puua. Ühest uksest pääsesime sisse, õudselt pime oli, hõigume, ei kedagi. Jäin sinna pimedusse seisma, meie suitsuandur hakkas hirmsalt pirisema, kõva ving oli sees.

Noor tohter läks kuma peale edasi, tõmbas ukse lahti, seal olid noored omaette. Tohter hakkas vabandama, et sattusime nii valel ajal. Ütlesin, et pole midagi, päästsime nende elu, nad oleksid vingu jäänud.

Oli vast õnn, et nad juhuslikult leidsime. Seda, kelle pärast sinna läksime, majas enam polnudki. Sellist asja on varemgi olnud: helistavad, et tapavad end ära, ja kui kohale jõuame, pole kedagi.

Kui kogu aeg oli tamp peal, kuidas sellest puhkasite?

Mõni asi läks ja jäigi ikka hinge. Võtsin töö ka koju kaasa, ikka mõtlesin, kas tegin õigesti, et inimese koju jätsin.  Väga palju aitas, et rääkisime jaamas kolleegidega oma juhtumid läbi.

Viimased 11 aastat käin Tähtvere päevakeskuses seenioridega tantsu tegemas, see on väga tore vaheldus.

Olen ka kõva rattasõitja, ratas on mu liikumisvahend, kolleegid kinkisid mulle 60. sünnipäevaks uue sõiduriista. Ükskord Otepäält Tartusse tulles kihutasin autostki mööda. Otepäält tulles on suur laskumine, seal põristas üks papi oma zapikaga ja mul oli nii suur hoog sees, et panin temast mööda. Papi vaatas mind pika pilguga. Mäe all sõitis tema minust mööda, siis vaatas ta mind juba võidukama pilguga.

Kiirabis käisin spordivõistlusi turvamas, rattarallidel sõitsin kaasa. Sai nelja tunniga ära sõidetud. Ühel ajal hakati tee äärest hõikama, et kuule mammi, mis sa siin ees koperdad. Siis lõpetasin sõitudel osalemise ära.

Spordivõistlustel on kiirabi tõesti vaja, inimesed pingutavad lausa ropult, nad ei taha juua ega süüa. Nii ei tohi sporti teha! Saan aru, et vill tuleb, aga viimasel ajal sõidetakse või joostakse end lausa kooma.

Nüüd olete noor pensionär, kas tõesti jääte koduseks?

Juba kutsuti kiirabisse tagasi, mingi muu töö peale. No ma ei tea … Ühel õhtul vaatasin kodus telekat, kudusin, see on mulle alati meeldinud. Hiljuti tegin lastekodule 20 paari sokke. Korraga helises toas mingi vidin, selline tiit-tiit-tiit nagu siis, kui häirekeskus meid kutsuma hakkas. Mõtlesin, et mis nüüd, kas tuleb minna? Veres on selline asi.

Aga tahan tõesti natuke kodus olla, mul ju lapselapsed. Saan suvel juba 70. Kui noorte seas oled, läheb elu ruttu. Suuri plaane pole, kõik on väga huvitav. Nii hea on vaba olla.

Tagasi üles