Hädas koer andis valusa õppetunni

Mari-Liis Pintson
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jänese matkarajal jõkke kukkunud koerale abi kutsuma pidanud Aet Rebane (esiplaanil) jäi hätta oma asukoha kirjeldamisega, sest Tähtvere vald on loobunud matkaraja 
hooldamisest ja eemaldanud sealt ka rada tähistavad sildid. Pildil on peale tütar Ronja talle appi tõtanud ka sõbranna Riin Kullasepp oma tütre Sireliga.
Jänese matkarajal jõkke kukkunud koerale abi kutsuma pidanud Aet Rebane (esiplaanil) jäi hätta oma asukoha kirjeldamisega, sest Tähtvere vald on loobunud matkaraja hooldamisest ja eemaldanud sealt ka rada tähistavad sildid. Pildil on peale tütar Ronja talle appi tõtanud ka sõbranna Riin Kullasepp oma tütre Sireliga. Foto: Sille Annuk

Läinud aasta viimasel päeval oma vana koera Muri Vorbuse väljadele jooksma viinud Aet Rebane sai valusa õppetunni, kui ootamatult jõele jooksnud koer vajus läbi jää ning šokis naine ei osanud koera aidata ega päästjaid enda juurde juhatada.

Aet Rebane läks endise Jänese matkaraja Vorbuse-poolsesse otsa koeraga jalutama just seepärast, et seal saab koer vabalt joosta nii, et on mitmesaja meetri raadiuses nähtav. Ent kui Muri ühtäkki põõsastesse kadus, käis naisel peast läbi mõte, ega ta õrnale jõejääle läinud.

Koerale järele jooksnud, nägi ta, et loom oli läbi jää vajunud ja üritas abitult veest välja pääseda. Tagantjärele saab ta aru, kuidas terve mõistus sel hetkel kadus ja ta püüdis esmalt ise koerale appi minna.

Õnneks hakkas jää jalge all praksuma ja naine loobus sellest plaanist. Nüüd mõistab ta, et poleks mingil juhul jõudnud 30-kilost koera ise veest välja tuua. Tol hetkel hoidis teda vette minemast vaid mõte oma viieaastasest tütrest Ronjast.

Šokist segaduses

Rebane proovis jääle visata ka raskemaid puuronte, et sedasi jääd lõhkuda, ent tulutult. Lõpuks asus ta häirekeskusesse helistama, kuid uue ja veel tundmatu süsteemiga telefoniga võttis seegi aega.

Siis mõistis ta, et ei oska kuidagi päästjatele selgitada, kus ta täpselt asub. Nüüd mõtleb ta, et endisel matkarajal, mida inimesed siiani aktiivselt kasutavad, võiks olla mingigi tähistus, et hätta sattunul oleks võimalik oma asukohta kirjeldada.

Muri, kes oli seni lakkamatult ulgunud ja üritanud abitult jääaugust välja ronida, hakkas samal ajal väsima ja jäi vaikseks. Naise appihüüdeid kuulis üks mööduv vanahärra, kes proovis samuti jääd lõhkuda.

Häirekeskuse dispetšer suunas lõpuks Rebase kõne kohale kiirustavale päästemeeskonnale, et naine saaks kirjeldada ümbrust ning vajaduse korral kuskile päästjatele vastu minna.

Päästeautoga otse jõe äärde sõita ei saanud, nii et päästjatel tuli veel tükk maad üle põllu joosta. Kui pinnaltpäästja lõpuks Muri veest välja tõi, oli koer külmast kange ega võtnud enam jalgu alla, neli päästjat asusid teda tekiga soojendama.

Aet Rebane ei mäletagi, kas ta tuli selle peale, et tänada nelja päästjat, kes kõigele lisaks suure koera ka läbi võsa, üle kraavi ja põllu süles auto juurde viisid. Oma autoga oli neile vastu tulnud naise sõbranna Riin Kullasepp, kellega koos Rebane Muri 2002. aastal kutsikana tänavalt leidis.

Aet Rebane plaanis külmunud koera viia koju kamina ette soojenema, ent päästjate soovitusel sõitsid nad siiski maaülikooli loomakliinikusse.

Kliinikus selgus, et paarkümmend minutit jääaugus vastu pidanud koera kehatemperatuur oli tavapärasest kuus kraadi madalam, nii et tema turgutamiseks kulus õige mitu tundi.

Hoiatuseks teistele

«Ma tean, et see oli sada protsenti minu viga, et selline asi juhtus,» rääkis Aet Rebane eile.

Ent seda enam soovib ta teisi koeraomanikke hoiatada, et need ei laseks oma loomi õrna jääga veekogude lähedale.

Samas mõtleb ta ka, et kui matkarajal peaks mõni inimene abi vajama, mille järgi peaksid päästjad siis hätta sattunu üles leidma.

Lõuna päästekeskuse pressiesindaja Astra Pintson-Käo tõdes, et šokis inimesel võib olla keeruline ümbrust tuvastada. Seetõttu soovitab ta pigem paluda dispetšeriga suhelda võimalikel möödujatel, kes suudavad ümbritsevat rahulikult kirjeldada.

Mingil juhul ei tohiks tema sõnul proovida läbi jää vajunud looma ise päästa. Abi pole ka jää lõhkumisest, sest loom ei pruugi aru saada, et peab mööda lahti lõhutud veeteed kaldale ujuma, samuti ei pruugi tal selleks jõudu olla.

2003. aastal valminud Jänese matkarada praeguseks ametlikult enam ei eksisteeri, Tartu linn ja Tähtvere vald on eemaldanud sealt ka rada tähistavad sildid.

Tartu abilinnapea Valvo Semilarski sõnas, et plaanis selle aasta alguses minna sel teemal taas Tähtvere vallavanema Rein Koka jutule.

Vallavanem ütles Tartu Postimehele, et eraomanike vastuseisu tõttu ei saa vald rada hooldada.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles