Vandenõuteooriate kõrvale mahub lavastuses muudki

Marite H. Butkaite
, Teatriteaduse tudeng
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vaatajate ette tulevad musikaalsed tulnukad.
Vaatajate ette tulevad musikaalsed tulnukad. Foto: Lauri Kulpsoo

Tartu Uue Teatri «Sisaliku tee» küsib, mis me ümber tegelikult toimub ja kes või mis on selle kõige taga, ning tutvustab omavahel seotud piltides vandenõuteooriaid argielus tuttavate vestluste ja olukordade kaudu.


Enne Ivar Põllu autorilavastuse esietendust eelkaja lugedes kartsin, et on oodata Matrixi teatriversiooni, kuid selgus, et vandenõuteooriad on vaid üks lavastuse osa. Veel on laval suhtlemine teistega, manipuleerimist illustreerivad kirjeldused, eri maailmavaated.

Suureks ühendavaks märksõnaks on emotsioon, midagi inimestele väga omast. Sellest räägivad ka reptiilide ehk inimnahas tulnuksisalike esindajad, kes toituvad meie (halbadest) emotsioonidest.

Omamoodi vandenõu

Lastes fantaasial vabalt lennata, võiks öelda, et Ivar Põllu on koos trupiga lavastanud omamoodi vandenõu, mille eesmärk on serveerida killukesi ümbritsevast maailmast kergelt (enese)iroonilises kastmes ja pakkuda mõtlemisainet.

Kuuldavasti lubas trupp proovide ajal endale vabadust minna täiesti esoteeriliseks ja tutvuda mitmete vandenõuteooriatega. Järelikult tunnevad nad «vaenlast» üsnagi täpselt ja ehk ongi lavastus kaudselt udupeen manipulatsioon?

Meid meelitatakse teatrisse meelt lahutama, kuid siiski on oht, et sellega kaasneb midagi palju hullemat – asjade vaatamine teise pilguga. Vaatamiseks on head tingimused. Lavastuse elemendid on tasakaalus ja moodustavad terviku.

Täpiks i peal on kunstnik Kristiina Põllu loodud minimalistlik futuristlik kilemaailm. See toob eriti selgelt esile selle, et ükskõik kui kunstlikuks ümbritsev keskkond ka ei muutu, jäävad inimesed siiski ainult inimesteks. Oma osa atmosfääri loomises on ka muusikalisel kujundusel, mis mõjub terviku ja toetuspunktina.

Kristel Leesmend, Katrin Pärn ja Nero Urke pakuvad nauditavat vaatemängu. Näha saab midagi, mida kipub vähe nägema – täpsust, mängulusti ja tunnet, et edastatav teema läheb näitlejatele tõesti korda.

Hüpped rollist rolli

Samuti tuleb kiita truppi selle eest, et rollist rolli hüpatakse ilma, et see muutuks häirivaks või ebausutavaks. Näiteks Nero Urke sisalikuhetkel on tõesti tunne, et tooli peal istub pigem sisalik kui inimene. Siirast mängu on alati hea vaadata ning kahe tunni jooksul igav ei hakanud.

«Sisaliku tee» pakub emotsioone ja illustratsioone iga päev toimuvast manipulatsioonist nii inimeste kui ka instantside vahel. Seda, kes või mis on kõige taga, saab igaüks ise arvata, kuigi lavastus annab mõned vihjed. Mina arvan, et kõige taga on...

Vaheajata etendus
• Tartu Uus Teater esietendas 11. novembril Genklubis Ivar Põllu autorilavastuse «Sisaliku tee».
• Etendus kestab ühtejutti 2 tundi 11 minutit.
 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles