Tänavu esimest korda välja antud Ants Orase nimelise kirjanduskriitika auhinna pälvis noorim kandidaat – Tartu ülikooli doktorant Johanna Ross.
Noor kirjanduskriitik napsas korüfeede eest väärika auhinna
10. detsember 2015, 11:15
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Peale Johanna Rossile olid kandidaatide nimekirjas Märt Väljataga, Hasso Krull, Alvar Loog ja Aare Pilv. Lõpuks langes žürii valik Rossile Andrus Kasemaa romaani «Minu viimane raamat» arvustuse eest.
Tartu ülikooli kirjanduse ja kultuuriteaduste doktorantuuris õppiv Johanna Ross võtab auhinda ning endast mõnevõrra kogenumate kolleegide «edestamist» mõnusa huumoriga. «Ausalt öeldes tekitab see sellise tunde, nagu taaslavastataks tuntud nõukogude multifilmi «Kingitus kõige nõrgemale»,» lausus ta naerdes.
Rääkides Andrus Kasemaa romaanist ning 2000 euro suuruse preemia toonud arvustusest «Poeet suure P-ga, Lumehelbeke suure L-iga» märkis Ross, et kui üldiselt kiputakse Kasemaad vaatlema ajaülese poeedina, siis tema kirjaniku põlvkonnakaaslasena leiab sealt ka oma generatsioonile iseloomulikke jooni. «Kas just päevakajaline, aga kindlasti on see tänapäevane teos,» rõhutas Ross.
Auhinna toonud arvustuse mõneti ootamatu pealkirjavalik tähistab Rossi sõnul ühelt poolt romantiseeritud kirjaniku kuvandit, mida Kasemaa on ka ise jõudsalt kultiveerinud. Lumehelbeke suure L-iga tuleneb aga ingliskeelsest väljendist special snowflake, eriline lumehelbeke. See tähistab nn Y-generatsioonile omast suhtumist, mille järgi iga inimene on eriline ja kordumatu nagu lumehelbeke ning väärib seetõttu nii kohutavalt palju ja elu on talle hirmus palju võlgu.
Ants Orase kirjanduskriitika auhinna algataja ja žürii liige Pille-Riin Larm tunnistas, et otsuse langetamine võrdselt tugevate kandidaatide vahel ei olnud sugugi kerge. Lõpuks otsustati preemia anda Johanna Rossile, kuna ta esindab kriitika seda osa, millest on Eesti kirjandusväljal iseäranis puudus: see on elegantne ja vaimukas tarbetekst, mis on ühtaegu asjatundlik ja jõukohane paljudele lugejatele. «See tekst on leidnud tasakaalupunkti akadeemilise ja populaarse vahel,» tõstis Larm esile.
Samuti otsustas žürii Larmi sõnul arvesse võtta Rossi laiemat tegevust kogu möödunud aasta jooksul. Nii ilmus tema sulest ka nauditav arvustus Mihkel Kunnuse artiklikogu «Roheline süü» kohta, lisaks muidki arvustusi ja kriitikateemalisi kirjutisi.
««Poeet suure P-ga, Lumehelbeke suure L-iga» on arvustus, mille avaldamine teeks au mis tahes väljaandele. Loodan seesuguseid aina rohkem lugeda saada, igal pool,» ütles Larm.
Mis puudutab Eesti kirjanduskriitika seisu üldisemalt, siis ühelt poolt pole Pille-Riin Larmi sõnul justkui põhjust kurtmiseks, kuna iseäranis lõppevat aastat iseloomustab kirjanduse puhul kriitikast rääkimise puhang.
«On ilmunud epohhiloovaid esseid, peetud seminare ja suvekoole, Sirp on avaldanud kriitikateemalisi erinumbreid,» tõdes Larm. Ta lisas, et seda võib samaas pidada ka reaktsiooniks teatud tendentsile, mille nähtavaim ilming on päevalehtede kriitikakülgede kokkukuivamine, kuid mille kiuste on kriitikasse juurde tulnud hulk noori võimekaid autoreid.
Pille-Riin Larm tunnistas, et Ants Orase kirjanduskriitika auhind sündis tänavu kevadel samas laines, kuna seni Eesti kirjanduskriitikal erinevalt teatri- ja filmikriitikast oma auhinda ei olnudki.
Larmi sõnul vastasid kõik tänavused kriitikaauhinna kandidaadid Orase printsiibile, mille järgi peaks arvustus olema teose ja lugeja vahemeheks, mis seletab ja avab lugeja silmi. «Nomineeritud arvustused on isikupärased, süvenenud, asjatundlikud ja asetavad teose mingisse konteksti,» rõhutas Larm.