Jüri Kõre: sügisesed pargimõtted

, Tartu Ülikooli sotsiaalpoliitika dotsent (IRL)
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jüri Kõre.
Jüri Kõre. Foto: Pm

Sügis muudab Tartu pargid, parkmetsad ja aiad värvikirevaks ja ligitõmbavaks. Kerge härmatise all uhkeldab hiline roos, lumemarjapõõsa maani ripnevad oksad valendavad kaugele. Värvilise vaiba sahin jalge all kutsub lapsi ennast lehehunnikusse viskama.
 


Kortermajade piirkonna vähestest kastanipuudest käib iga päev üle mitu jõmpsikaparve, kes koolitöö tarbeks või oma lõbuks meremiini meenutavaid kastanivilju urgitsevad. Ja kui mõni vili neist juhuslikult maha jääb, ei häbene ka soliidne möödakäija mõnusat mügerikku tasku pista.

Unistused ja tõelus

Tartu haljasalade värvikirevus on kahjuks lühiajaline ja valdav on ühetaoline, tõsi, rahustav roheline värv. Varakevadine rohelus on porisest sügisest ja heitlikust talvest tüdinenud linlasele iseenesest värskendav. Aga siis, kui ümbruskonna aasadel ja niitudel õilmitseb suvelillede ergas vaip, otsib silm linnaski suuremat värvikirevust. Paraku jagub seda mitmekesisust, mida isegi meie laiuskraadi linnahaljastus mujal pakub, tartlastele vähe.

Tartu haljasalad pole aastakümnete jooksul huvi pakkunud ainult «tarbijatele», s.o linlastele, spetsialistidele, dendroloogidele, haljastusarhitektidele ning aednikele. Nende üle on arutlenud paljud avaliku elu tegelased: meenuvad minu õpetaja professor Viktor Masing, kirjamees Jaan Kaplinski, kunstiteadlane Enriko Talvistu jt.

Nende mõte ja soov on olnud otsida teid Tartu haljastuse atraktiivsemaks, mitmekesisemaks, haldamise mõttes odavamaks muutmiseks.

Valimiste eel on lubatud igasuguseid asju, võimalikke ja võimatuid, näiteks Euroopa parimat linnakeskkonda.  

Muidugi võivad meie linnaisad unistada millestki sellisest, mida on teinud näiteks Pariisi linnavõimud. Pikkinud pargid ja aiad täis kannasid ja teisi lõunamaiseid taimi, toonud varem kasvuhoonetes peidus olnud potipalmid õhu kätte Luksemburgi aeda või improviseeritud plaažile Seine’i kaldapealsel jms. Loonud parasvöötme laiuskraadidel Vahemere meeleolu.

Põlgamata suuri ideid ja eesmärke, tundub esiotsa meile jõukohane siiski pigem selle liigirikkuse taastamine, mis kunagi oli nüüdseks linnaparkideks muutunud endistes mõisaparkides. Ja siis, kui oleme loonud sellise mitmekesise elukeskkonna, võime püüelda juba Euroopa parima poole.

Kolm korda asukoht

Kinnisvaraäriga tegelevad asjatundjad lubavad vahel väikese lihtsustuse ja ütlevad, et kinnisvara hinna määravad ainult kolm tegurit. Esiteks asukoht, teiseks asukoht ja kolmandaks asukoht.

Need kolm asukohta panevad tõesti palju asju paika – asukoht keskuse suhtes, asukoht infrastruktuuri ja teiste elukohtade suhtes ning asukoht looduslikus mõttes. Vastupandamatu kihk sunnib jõukat omanikku kas või seadust rikkudes trügima veekogu ligidusse. Vesi ongi see esimene asukoha väärtuse ja hinna määraja.

Tartus on vesi eelkõige Emajõgi. Emajõe orust hoidsid elamuehitajad kuni viimase ajani ettevaatlikult eemale (Supilinn välja arvatud). Tänapäeval kerkib sinna järjest uusi elamurühmi.

Kevadine üleujutus võis huvi jõelähedase elukoha vastu vähendada, kuid veebilehtedele järjest ilmuvad müügipakkumised uutes jõeäärsetes asumites tõendavad, et arendajad pole usku Emajõe lammi kui mõnusa elukoha ja kalli kinnisvara suhtes kaotanud.

Teine oluline elamu või krundi hinna kujundaja on roheala – mets, park või haljasala. Park on klassikaliste linnasotsioloogia uuringute järgi teine eelistatud naabruskond eluasemele.

Internetiavarustest võib leida info, et avalike haljasalade läheduses elab 88 protsenti tartlastest (TPM 09.04). See fakt on mõneti üllatav, võib öelda, et uskumatu. Kuidas saavad pargid ja haljasalad (394,8 ha, 10 protsenti linna territooriumist) olla meil nii osavalt paigutatud, et lausa 88 protsenti linlastest nende naabrusesse elama mahub?

Olgu selle statistikaga kuidas on. Haritud lehelugeja teab, et statistika on üks kolmest kõige enam levinud vale liigist. Keskendume pigem pargile kui taimede kodule.

Viimased kakskümmend aastat on järsult muutnud haljastusturgu. Vanad «tegijad» (Luua ja Tartu puukool, Kurista aiand), kus keskenduti kohalikele oludele sobivate puude, põõsaste ja taimede istikute kasvatamisele, on uutele ruumi teinud. Hollandis, Saksamaal ja mujal kasvatatud taimede maaletoojatele.

Nende nomenklatuuris on hulk meie omast pehmemasse kliimasse sobivaid isendeid. Nii vahetavadki põllupealsete uusarenduste omanikud järjekindlalt igal kevadel välja talvekülma või kevadpäikese kahjustatud istikuid. Ja maaletoojatele jätkub niimoodi rõõmu kauemaks. Avalike haljasalade omanikud, omavalitsused, on sellest lõbusast mängust õnneks suurel määral kõrvale jäänud.

Rohkem ilu

Haljasaladel on uuenenud üheaastaste lillede valik, kuid püsilillede, põõsaste ja puude loetelu laieneb visalt. Kindlasti on Tartus palju neid inimesi, kelle arvates on linna haljastusega kõik korras. Aga siis peame küsima, miks on Emajõe kaldapealse parkides nii vähe jalutajaid?

Miks on majadevaheliste haljasalade mängunurkades nii vähe pisipõnne?

Miks Annemõisa pargi alleed, ühed Tartu kauneimad, pakuvad suurt rõõmu Annelinna kalameestele (puudealusest pinnasest kõdunevate lehtede alt võib peaaegu aasta läbi kaevata ussikesi), aga ei huvita jalutajaid, emasid, sportlasi ja teisi?

Linnahaljastus nõuab raha. Aga rahast võib-olla isegi rohkem aega. Et taimed kasvaksid, kohaneksid, moodustaksid ansambleid. Ja kui praegu raekojas istuv linnapea tõsimeeli tahab, et Tartu elukeskkond muutuks tema eluajal linlikult tänapäevaseks, tuleb muude tähtsate asjade kõrval pisut tähelepanu pöörata ka haljastusele.

Et pargid poleks talvel kurvalt raagus, vaid igihaljad puud ja põõsad lisaksid rõõmsat rohelust. Et kunagi kümnendite eest joodikute peletamiseks maha raiutud põõsad leiaksid tagasitee haljasaladele. Et mitu korda suve jooksul asendatavate üheaastaste lillede kõrval oleks ka aastaid õilmitsevaid püsililli.

Sest kõik need, igihaljad taimed, põõsad ja püsililled muudavad haljastuse ilmelt mitmekesisemaks ja samas rajamiskuludelt suhteliselt odavamaks. Tõsi, hooldamise küll pisut keerulisemaks ja kallimaks.
Aga ega Euroopa parimat elukeskkonda päris ilma kulutusteta saa.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles