Mida arvate teie: kes on Tartu spordi kõige suuremad konkurendid? Võimlemine ja võrkpall? Korvpall ja jalgpall? Või hoopis sulgpall ja ujumine? Olen seda tänavu sügisel küsinud mitmesajalt lapsevanemalt ning küsin nüüd ka leheveergudel. Vastus on muide ilmne igale spordisõbrale.
Taani jalgpalliklubi Midtjyllandi tegevjuht ja spordifilosoof Rasmus Ankersen illustreerib spordiklubide omavahelist konkurentsi maailma suurima mänguasjatootja Lego näitel. Selles suurfirmas saadi aru, et nende konkurendid pole teps mitte teised mänguasjatootjad, vaid Apple, Samsung ja muud tehnoloogiahiiud, kelle vidinad laste tähelepanu köidavad. Silicon Valleyga konkureerivad ka Tartu spordiklubid – just mobiiltelefonid ja virtuaalmaailm on see, kuhu nii Lego kui ka Tartu spordiklubid oma «kliente» kaotavad.
Tartus on 12 500 koolilast, kellest vaid pooled teevad regulaarselt sporti. Tihtipeale lõpetakse aktiivne sportimine juba teismeikka jõudes. Jooksmise, rattasõidu ja pallimängu asemel ollakse järjest rohkem ekraanide taga.
Laste aja röövivad nutitelefonid, tahvelarvutid, videomängud, Instagrami filtrite valimine ... Vilkuvat ekraani vaadata on lastel mõistetavalt põnevam kui tundide viisi flööti harjutada või füüsiliselt rasket trenni teha.
Seega pole näiteks Tammeka konkurendid mitte teised jalgpalliklubid või spordialad, vaid passiivsed vaba aja veetmise vormid. Iga päev on kehaliselt piisavalt aktiivne (s.o üle 60 minuti) vaid 14 protsenti 11–15-aastastest lastest.
Sellest tulenevalt on 25-aastaste ülekaaluliste meeste hulk suurenenud viimase kümne aastaga 20 protsendilt 40-le ja kahjuks see trend kasvab. Jõuame üha lähemale «arenenud» lääneriikidele.
Rasvumisele aitab halvas mõttes kaasa ka vale toitumine ja magamine, aga keskendume praegu konkreetselt kehalisele aktiivsusele.
Ülekaal ülekaaluks ja pirukas pirukaks – peamine küsimus on sellega kaasnevad tervislikud probleemid. Eestlaste üks suurimaid terviseprobleeme on südame-veresoonkonnahaigused, mille üks põhjusi on juba lapsena välja kujunenud passiivne eluviis.
Kes selle eest vastutab? Meie ise, kes me loome juba noorest peast lastele harjumusi, pakume sporditingimusi ja näitame eeskuju. Spordiklubid, lapsevanemad, omavalitsused – me kõik oleme probleemi osa, aga samas ka lahenduse võti.
Spordiklubid võivad teada, kuidas lastele õigeid harjumisi tekitada, kuid meie tuleviku hea tervise nimel on kõigi panus vajalik. Lastele on vaja luua head ja atraktiivsed tingimused ujumiseks, ronimiseks, jalgpallimänguks ja suusatamiseks. Peame rajama parke, spordisaale ja -väljakuid, mis suudaksid nutitelefonidega konkureerida. Sellega ravime laste passiivsuse põhjust, mitte sümptomeid.
Füsioterapeudina saan tuua näite Uus-Meremaalt, kus iga vigastuste ennetamisse investeeritud dollar vähendas tervishoiukulusid kaheksa dollari võrra. Tartu kontekstis tähendab see inimeste ravimise asemel neile kvaliteetsete liikumisvõimaluste pakkumist.
Jalgpallikool Tammeka algatas näiteks kõigele eelnevale mõeldes Sepa jalgpallikeskuse rajamise kampaania. Koostöös spordisõpradega soovime renoveerida Sepa staadioni tartlastele mõnusaks treeningupaigaks. Nii nagu kõik teisedki spordiklubid, tahame anda lastele ja noortele võimaluse olla aktiivne ja teha neile meeldivat sporti heades tingimustes.
Rõõm tervemast ühiskonnast on tunduvalt suurem kui ükskõik milline karikas, millele elavad tribüünilt kaasa ülekaalus või haiged lapsed, kes halbade tingimuste tõttu sporditegemise katki jätsid. Kui me võitleme ühiselt laste kehalise aktiivsuse eest, peame võitlema ka heade sportimistingimuste eest.
Loomulikult on võitlus laste kehalise passiivsuse vastu raske, eriti kui Lionel Messi reklaamib lastele Laysi krõpse ja uusi sotsiaalmeediarakendusi tuleb välja kiiremini kui ägedaid spordisaale.
Nutitelefone ja virtuaalkeskkondi on väga mugav kasutada – seal on alati soe ja valge ning sõpradega koos olla on lihtsam kui kunagi varem. Kas lastel on niisama mugav ja kutsuv tulla trenni jäätunud staadionile või külma spordisaali?
Et võita võitlust laste aja pärast, peame mõtlema ja tegema otsuse. Kas alustame kõik muutusi juba kohe ja investeerime tervise edendamisse, või eitame probleemi tõsidust ja investeerime haigekassasse? Leian, et aeg on muuta mõtteviisi ja tegeleda tagajärgede asemel ennetusega.
Mina arvan, et peame looma paremaid sporditingimusi. Sellega toome lapsed ekraanide eest õue, parkidesse, spordisaalidesse ja staadionidele.