Jõupingutused kesklinna üldplaneeringu väljapaneku atraktiivseks ja kaasavaks muutmiseks – postrid tänaval, eraldi kodulehekülg www.tartu.ee/kesklinn, 3D-mudel, interaktiivne planeeringukaart, tutvustavad arutelud – on osutunud tulemuslikuks. Hea on argumenteeritult vaielda ja kaasa mõelda. Selleks pakuvad mitmed arvamusavaldused ka ainest (näiteks Jüri Kõre l1. oktoobri ja Karin Bachmann 28. oktoobri Tartu Postimehes).
Paraku on kirveidki kingitud, ähvardatud ja valega allkirju kogutud. Vihjan kampaaniale, mis räägib Tartu peatsest lämbumisest, sest linna kopsud ehk pargid kavatsetakse hävitada. See on asi, mis vajab õiendust, et inimestel tekiks võimalus objektiivsete faktide najal oma seisukoht kujundada.
Väide, et kesklinna üldplaneering on võtnud taastada sõjaeelse Tartu tihedalt hoonestatud kesklinna ja kaotab siit kõik sõja tagajärjel tekkinud pargid, on ju paremal juhul liialdus. Igal juhul eksitav.
Linnavalitsus otsib uut tasakaalupunkti hoonestuse ja linna parkide vahel. Sellest, et taastada sõjaeelne hoonestus, mis hõlmas tihedalt kogu kesklinna, on asi siiski kaugel. Et see tasakaalupunkt on igal inimesel individuaalne, sõltuvalt sellest, kas väärtustatakse enam haljastust ja avarust või urbanistlikku keskkonda, on selge. Selleks et see tasakaal paika saada, planeeringu avalikustamine koos sellele järgnevate aruteludega mõeldud ongi.
Kui palju parke hävib päriselt? Võib jääda ekslik mulje (Irja Alakivi loost 10. novembri Tartu Postimehes), et Tartu on üks kivisemaid kõrbi, kus linnavalitsus proovib kirvest viimase kolme puu kallal. Tartu kesklinna piirkonnas on parkide osa suhteliselt suur: 191 hektarist hõlmavad pargid 38,8 hektarit ehk 20,3%. Kui väljapanekul olev planeering praegusel kujul täielikult realiseerub, kahaneb parkide pindala 35,8 hektarile (18,7%). Seega langeb kokkuvõttes parkide osa planeeringualal 1,6% võrra.
On see kaotus suur või mitte, jääb jällegi igaühe enda otsustada. Kuid mis on võita? Linn ei soovi ju hoonestada ühtegi ala selleks, et oleks lihtsalt maju. Oleme otsinud kohta olulistele asjadele, mis olemuslikult peaksid asuma kesklinnas.
Kunstimuuseumi ja raamatukogu hoone Vabaduse puiestee äärde, ülikooli infotehnoloogiamaja Narva maantee algusesse, riigimaja Holmile. Need on funktsioonid, kus puudub otsene kommertshuvi, mida planeeringust on agaralt otsitud. Küll on aga nende hoonete rajamine või ümberpaigutamine kesklinna loomas uut kvaliteeti, mis mõjult ületab kindlasti planeeringuala piire.
Lisaks on oluline märkida, et näiteks raamatukogu-kunstimuuseum ei hõlma kogu parki, vaid täidab ainult Vabaduse puiestee ääre. Nii jääb hoone ja Küüni tänava promenaadi vahele päikeseküllane linlik park. Praegu on just see pargiosa linlaste aktiivses kasutuses, seevastu pimedas, tuulises ja mürarikkas tänavaäärses osas vaevu kohtab jalutajaid.
Ülikooli hoonestiku laienemise alad Narva maantee alguses on praegugi hoonestatud (Oeconomicum) või kasutusel parklana, vaid umbkaudu 2600 ruutmeetrit enam kui 14 000st on haljasala.
Holmi argumentidest olen kirjutanud varem ja siinkohal rõhutan vaid, et riigimaja funktsioonist tähtsamgi on linnakoe taastamine, mis toob Ülejõe mentaalselt perifeeriast tagasi kesklinna.
Hirmu hoonestamise ees tekitab mõni valuline kogemus kesklinnas (Mart Raudsaare lugu 11. novembri Postimehes), näiteks Tartu kaubamaja hoone. Ehkki asfaltplatsi toidutorni, plankude ja tankla jäänustega uus põlvkond ei mäletagi ning teistest vaevalt keegi seda taga igatseb, pelutab tulemus inimesi uute alade hoonestamist lubama.
Tõesti ei ole võimalik üldplaneeringu tasandilt määrata ehitiste arhitektuuri peale üldise tõdemuse, et see peab olema kõrgetasemeline. Isegi kui kirjutaksime, et maja peab olema ilus, peitub see ilu alati vaataja silmades. Küll annab planeering tee, kuidas selle kõrgetasemelise arhitektuurini jõuda.
Nii on sätestatud arhitektuurivõistluse nõue pea enamikule kesklinna piirkonna uusehitistest ning toodud välja alad, mis vajavad enamat krundihaaval lahendamisest. Sellistel puhkudel on määratletud terviklik piirkond või kvartal(id), mille kohta leitakse terviklahendus arhitektuurivõistlusel – sellisteks aladeks on ka kõik hoonestusalad, mis ühel või teisel määral antud kontekstis vaidluse all.
Planeeringu lähtekohaks on põhimõte lühikeste teede linn. See tähendab, et püüame vältida või vähendada vajadust sõita erinevate teenuste saamiseks, aga ka riigi või linnaga suhtlemiseks linna ühest otsast teise. Seetõttu ei ole loodushoiugi seisukohast kesklinna hoonestuse tihendamisele paremaks alternatiiviks asutuste, sh riigimaja, paigutamine Raadile või Lõunakeskusse, kuhu osa kriitikuid on soovinud uushoonestuse silma alt ära peita. Sel moel tekitaksime juurde liikumisvajadust, selmet seda vähendada.
Kutsun kõiki kaasa mõtlema ja argumenteerima, milleks on võimalust veel 19. novembrini.