Stalinismiaja majad loovad uusi unistusi

Aime Jõgi
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vaade Ülejõele üle lageda kesklinna. Üleval troonivad ürgoru nõlvale kerkinud valged ohvitseride majad, taamal paistmas Raadi lennuvälja pommilennukid. On aasta 1957.
Vaade Ülejõele üle lageda kesklinna. Üleval troonivad ürgoru nõlvale kerkinud valged ohvitseride majad, taamal paistmas Raadi lennuvälja pommilennukid. On aasta 1957. Foto: E. Selleke / Teet Merisalu erakogu

1956. aastal valmisid Tartus Puiestee tänaval kivimajad, kuhu asusid elama sõjaväelased. Sündis ohvitseride majade pompoosne kvartal, kus praegugi elab endisi aegu mäletavaid inimesi, aga palju rohkem juba neid, kes loovad Ülejõele uut tulevikku.

1956. aastal oli Tartu peaarhitekt Arnold Matteus ning tema alluvuses töötas Udo Tiirmaa, kes on praegu 87-aastane ja peab Tartus pensionipõlve.

«Need majad on oma ajastu lapsed,» sõnas ta sissejuhatuseks. «See oli linna arengus oluline etapp ning kuna Tartus oli sõjaväge rohkesti, siis ohvitseride ja nende perede majutamiseks lihtsalt oli vaja ehitada.»

Puiestee tänava ehituskrundi andis linn üleni sõjaväe kasutusse ning ehitajaks oli samuti sõjaväe ehitusbrigaad. «Materjalidega varustamisel neil vahest nii suuri raskusi ei olnud kui meil tsiviilehituses,» lisas Tiirmaa.

Ohvitseride kvartali kaks äärmist, otsekui peegelpildis teineteise vastu seatud L-tähe kujulist maja kannavad numbreid 79 ja 81.

Et nad on ehitatud kõrgele ürgoru nõlvale, siis paistavad nad tänava poolt kolme- ning linna poolt neljakorruselised. Mõlemas on 34 korterit.

Lisaks valmis nende vahele ühiselamu, mille tube jagati vallalistele või sõjaväelinnakusse ajutiselt saabunuile. Praegu asub selles hoones Tartu linna üks sotsiaalmaju.

Udo Tiirmaa meenutas, et korterikitsikus oli sõjajärgsetel aastatel väga suur. Paljudel inimestel, ka sõjaväelastel, tuli elada ühiskorterites, mis olid tubade kaupa perede vahel ära jagatud, köök enamasti ühine. Olukord ei olnud lahedam ka näiteks Leningradis ega Moskvas.

«Mõnel pool elati lausa läbikäidavates tubades ning selleks, et saavutada vähegi omaette olemist, riputati linad üles,» kirjeldas Tiirmaa.

Udo Tiirmaa ise elas enne abiellumist koos oma vanematega Tartus näiteks kirjanik Karl Eduard Söödi endise korteri ühes toas.

Tiirmaa rääkis veel, et üldlevinud oli, et riigi ehitatud majade puhul tuli arvestada, et üks osa uutest korteritest eraldatakse alati sõjaväelastele.

Riik riigis

Puiestee tänavale uue elamukvartali ehitamine aga linna ei puudutanud – see oli Tiirmaa sõnul süsteem süsteemis ja kuulus algusest lõpuni sõjaväele.

«Peaarhitekt Arnold Matteuse ainus tingimus oli, et valida tuleb tüüpprojekt, mis on Eestis välja töötatud,» rääkis Tiirmaa. «Nii ongi vene ohvitseridele ehitatud majatüübi autoriks Eesti silmapaistev arhitekt Alar Kotli.»

Karin Preiman, kes oli Tartu kultuuritöötajate ametiühingu esimees aastail 1971–1988, lisas omalt poolt, et ametiühingute linnakomitee juures töötas heaolukomisjon, mille ülesanne oli elanike eluolu ja korteritingimuste teadmine.

Tegutsesid ju ka veel riigi-, tervishoiu-, kommunaal- ja teiste elualade töötajate ametiühingud. Korterijärjekorda saamisel vaagisid ametiühingu funktsionäärid hoolega iga pere vajadusi ja teeneid. Eriarvel olid paljulapselised pered ning paljulapseliseks muutus perekond juba pärast kolmanda lapse sündi.

Karin Preiman kirjeldas, kuidas just laste arvu tõttu võitlesid nad paremad elamistingimused välja näiteks Hando Runnelile, Krista Piirimäele ja Jaan Kaplinskile.

Ohvitseride majade elanike kohta Karin Preimanil mälestusi pole.

Nad olid ta sõnul riik riigis.

«Ma olin ju pikka aega kultuuritööl. Ma ei mäleta, et meil olnuks mingit erilist vaenu nende perede vastu, aga mingit sidet ka ei olnud,» rääkis Preiman. «Neil oli oma ohvitseride klubi ja oma isetegevus. Ma veel kord ütlen: mingit vaenu ei olnud, aga ühiseid asju ka ei olnud.»

Puiestee 77 ühistu esimees Andres-Teet Merisalu on linnade ajaloo suur asjatundja ning tal on isiklikust arhiivist näidata Alar Kotli tüüpelamutega täidetud 1950. aastate ideaallinna skeem.

Päriselu fragmente sellest ideaallinnast näeb kõige rohkem Kohtla-Järvel, aga ka mõnel pool Tallinnas ja Pärnus ning lõpuks siis selles ohvitseride kvartalis Tartus.

Soe lõunakaare päike

Merisalu juhtis tähelepanu sellelegi, et Puiestee tänaval on Kotli majad paigutatud pikema küljega mitte tänava poole, vaid Emajõe ürgoru nõlva poole ning selle vastupidise loo-

gika on dikteerinud magus linnavaade ja soe lõunakaare päike.

Puiestee tänava elanikega vesteldes kerib jutulõng otsekui iseenesest välja teisi teemasid. Nii naabruses asuva Ohvitseride pargi kui ohvitseride klubi. Nii Raadi sõjaväelennuvälja, millest 1950. ja 1960. aastatel kujunes strateegilise tähtsusega kaugpommitajate lennuväli, kui ka Tartu sõjatehase, kus valmistati lennukitele musti kaste ning mida rahvasuus hüüti postkastiks.

Aga nende inimestega vesteldes ilmnevad ka Ülejõe linnaosa kogukonna tulevikupüüdlused ja soov olla õnnelik.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles