Tartu on roheline linn. See kehtib ka kesklinna kohta, kuhu loodusesõbrad ei taha lasta enam uusi hooneid juurde ehitada, sest need tähendaksid paljude puude mahasaagimist ja ühtlasi sulgeksid vaate Emajõele.
Ivar Kostabi: kui harvendaks pisut
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mis vaatesse puutub, siis kui puud-põõsad on lehte läinud, ei näe linnast ilma hoonetetagi enam ei jõge ega jõe pealt linna. Või kui, siis ainult mõnes üksikus kohas.
Samas – rohelus maksab. Meie 28 korteriga ühistumaja mitte eriti suures õues kasvab kaheksa suurt puud, millest üks on kastan, kolm pärnad ja neli pikad paariskased, mis ei lase suviti päikesevalgust isegi paljude neljanda korruse korterite akendesse.
Nüüd on majahoidjal käed tööd täis, sest lehed juba langevad. Lehtede langemise hooaja lõpuks on neid igal aastal aia äärde kogunud juba kümneid ja kümneid kotitäisi.
Metsas saab loodus mahalangenud okste ja lehtedega ise ajapikku hakkama. Linnas tuleb need kõik kokku koguda ja kuhugi ära vedada, olgugi siis kompostimiseks või millekski muuks.
See pole odav lõbu, eriti kui arvestada, et ainuüksi linnal on Tartus hooldada üle 300 hektari parke ja haljasalasid. Kui korteriühistute ja eramute haljastud juurde arvata, on siinse haljasmaa kogupindala veel palju kordi suurem.
Linn võib põhimõtteliselt olla ehitatud ka nii, et sealt on kogu loodus või vähemalt looduse roheline osa täiesti välja tõrjutud, nõnda et seal ei kasva enam rohulibletki, rääkimata puudest ja põõsastest. Seal ei oleks suviti vaja ka muru niita ning sügiseti puulehti koristada. Ainult et kes meist tahaks niisuguses linnas elada.
Puud ei tähenda linnas ainult silmailu, vaid puudega haljasalasid on ühtlasi nimetatud linna kopsudeks, mis aitavad puhastada õhku.
Kahjuks on medalil ka teine külg, sest paljud puud samal ajal ühtlasi aitavad õhku saastada. Ja mitte ainult allergikutele kahjuliku kevadise õietolmuga, sest tõele au andes ei piirdu taimset päritolu tolm Tartu õhus kaugeltki ainult õietolmuga.
Et selles veenduda, piisab pilgust suvalisele asfalditud tänavale, kuhu puude otsast tuulega pidevalt midagi juurde tuleb – küll puulehti, küll mingeid seemneid.
Osa sellest prahist jõutakse ära koristada, osa sõidetakse autorataste all pulbriks. See pulber, kui just vihm seda enne ära ei pese, tõuseb varem või hiljem samuti lendu ja kleepub kuhu iganes – kas või autoakendele ja meie kõigi hingamisteedesse.
Võrreldes paljude suurlinnadega on Tartu õhk kindlasti veel väga puhas. See ei tähenda, et siin ei oleks vaja midagi muuta, ka haljastuses, mis on liigiliselt, nagu meiegi ühistumaja õues näha, liialt ühekülgne.
Võib muidugi aru saada, et üle poole sajandi tagasi, kui meie maja rahvas puud õue kasvama pani, polnud neil erilist istikute valikut. Et kask on Eesti levinumaid puid, võis näiteks noore kase vaikselt toimetades igast metsaservast üles kaevata.
Pole võimatu, et sõjajärgsele kaskede istutamise moele aitas kaasa ka omal ajal Eestis kõigile hinge läinud juba ülemöödunud sajandist pärit nostalgiahõnguline laul «Üks kask meil kasvas õues», mille viisi on loonud Franz Schubert ja eestikeelsed sõnad Carl Eduard Malm.
Nüüd on need kunagises kodukaunistamise tuhinas istutatud kased juba suured ja vanad. Samas mitte nii vanad, et neid tuleks hakata mingite teiste puude vastu välja vahetama. Nagu internetist võib lugeda, ulatub sookase vanus Eestis kuni 80 ja arukase vanus isegi 150 aastani. Seega ei pääse tartlased nende kaskede järelt koristamisest veel niipea.
Millele tuleks lisaks parkidele ka ühistu- ja eramajade õuedes siiski mõelda, on kindlasti mõningane harvendusraie. Endapikkuste või veel väiksemate istikutega toimetades ei oska inimene enamasti mõelda, kui suureks need tulevikus sirguvad ning kuhu nende oksad võivad hakata ulatuma. Kus puid on õues nii paksult, et sulgevad mõnes korteris igasuguse vaate, tuleks osa neist paratamatult ohverdada.
Kui aga tulla uuesti tagasi igasügisese puulehtede koristamise juurde, siis see on töö, mille puhul ootaks tehnikameestelt senise käsitsitöö asemel lõpuks ometi mingit 21. sajandi väärilist progressi. Sama kehtib tegelikult ka talvistelt kõnniteedelt lume koristamise kohta.