Helmi Mäelo ja Lucia Rohtlaane nimeliste pinkide kõrvale tuleb Põllu parki Erich-Wilhelm Seileri ja Jüri Kuruli nime kandev pink. Mõlemad mehed olid Eesti sõudespordi väärikad eestvedajad.
Kolmas pink Peeter Põllu pargis saab kaks nime
Tartu linna avalike suhete osakonna juhataja Indrek Mustimetsa sõnul on see kolmas nimeline pink Peeter Põllu pargis. Pingi nimetamise ettepaneku tegi sõudmise ja aerutamise klubi Tartu.
Klubi president Toomas Lelumees ütles, et idee tuli sõudeveteranidelt. Kui kõik plaanipäraselt läheb, loodavad nad pingi avada 10. oktoobril Eesti sõudmise 140. aastapäeval.
Erich-Wilhelm Seiler (1922–1986) alustas sõudjateed kolmekümnendatel aastatel Pärnu saksa sõudeklubis, kus ta oli esimene eesti soost sportlane, ning jätkas hiljem samas klubis treeneri, kohtuniku ja aktivistina. Seileri viljakaim periood oli seotud siiski Tartuga.
Ta oli seotud tööga Tartu ülikooli spordiklubis ning tema eestvedamisel viidi ellu mitu oma aja tähelepanuväärset projekti, näiteks rajati sisesõudmise bassein ja väliujula ning ehitatid Nõukogude Liidu esimese spetsiaalne paadiveoauto.
Tema treeneritöö edukamad õpilased olid näiteks Andrus Suij, Peeter Mardna ja Eduard Ždanovitš. Ta oli ka rahvusvahelise kategooria kohtunik. Tema juhtimisel peeti võistlused sellistes tavapäratutes kohtades nagu Raigastvere järves ja Reiu jõe suudmes.
Jüri Kurul (1924–2005) oli seotud sõudmisega kuue aastakümne vältel. Sportlasena oli ta esimene Eesti sõjajärgne ühepaadi meister ja 1956. aastal NSVLi rahvaste spartakiaadi pronksmedalist. Treenerina töötas ta viiekümnendatel aastatel Pärnus ja alates kuuekümnendatest Tartu Kalevis.
Just tema initsiatiivil loodi 1997. aastal sõudmise ja aerutamise klubi Tartu. Veel oma viimastel eluaastatel andis ta uue hoo sisse Tartu ülikooli spordiklubi sõudmissektsioonile. Kuruli õpilased võitsid arvukalt medaleid Eesti, NSVLi ja rahvusvahelistelt võistlustelt. Tema treenida oli ka 1976. aasta olümpiapaat Gennadi Kinki ja Tiit Helmja.
Kuigi kaks kõva kivi head jahu ei jahvatavat ja Seileri ja Kuruli läbisaamine kõige polnud tavaliselt parem, panid nad vajalikul hetkel seljad kokku ja moodustasid Eesti sõudmises teovõimsa koosluse.