Itaallane õpetab keelt ja ehitab Karlovasse oma baari

«Kui kauaks te Eestisse jääte, Simone?» «Mul ei ole kavas siit kuhugi minna,» vastab Simone Cassano. Foto: Kristjan Mõru

Itaalia saapa kontsalt Barist pärit Simone Cassano elab Eestis kuuendat aastat. Ta õpetab itaalia keelt ja annab tunde Tartu rahvaülikoolis, Heino Elleri muusikakoolis ja Tartu kutsehariduskeskuses.

Simone Cassano (31) võiks olla see inimene, kelle käest küsida, et kas itaalia keel on siis maailma kõige ilusam keel või ei ole.

Vastus on diplomaatiline: «Võib-olla on maoori keel ilusamgi – kui ma vaid oleksin seda kuulnud.»  

Simone Cassano on siiski nõus, et kui rääkida maailma kõige tuntumatest ja enam levinud keeltest, nagu inglise, hispaania, hiina, prantsuse, saksa, siis jah, itaalia keele musikaalsus ja rikkus on neist vaieldamatult üle.

«Aga ma pean märkima, et teie vastikult raske (bloody difficult) eesti keel on samuti väga kaunis,» sõnab ta.

Simone Cassano enda eesti keele oskus on parasjagu sealmaal, et ta suudab vestlust alustada, kuid takerdub siis puuduliku grammatika ja sõnade otsimise vaeva sisse.

«Kuigi teie inimesed on väga õnnelikud minu eestikeelseid pingutusi nähes, on eesti keeles vestlust jätkata siiski väga vaevaline. See liigub edasi väga-väga aeglaselt,» selgitab ta.

Kümme aastat tagasi

Simone Cassano enda Eestisse tulemise lugu on keeruline ning esimesel hetkel ta ei teagi, kust selle algust otsida.

Kümme aastat tagasi õppis ta Bari ülikoolis humanitaarteadusi, sai Erasmuse stipendiumi ning suundus edasi Hispaaniasse Sevilla ülikooli. Siis hakkas ta ennast – kuidas nüüd öelda – leidma.

Simone avastas, et elada kuskil teisel maal, kogeda teisi kultuure ja inimesi on väga põnev. Hispaanias kohtus ta ka tüdrukuga, kellega elas natuke aega Prantsusmaal. Prantsusmaa-perioodid vaheldusid Itaalias elamise perioodidega ... Kuni ta kohtas hoopis Eesti tüdrukut, kelle nimi on Anu  Bärenson ja kes õppis Bari ülikoolis ehk linnas, kust ta ise pärit on.

«Ja siis juhtus see, et Eesti võitis Prantsusmaa,» ütleb Simone.  

Kui tema armastus Anu kolis tagasi Eestisse, järgnes ta loomulikult Anule.

Nüüd on neil kuueaastane tütar Saara-Elisabetta. Ta naine töötab residentarstina Tartu ülikooli kliinikumi lastekliinikus ning nad elavad üheskoos Karlovas.

Simone Cassano tunneb oma õpetajatööst suurt naudingut. Teda rõõmustab, kui ta näeb, et inimene õppides areneb, ta silmaring laieneb või ta on valmis omaks võtma täiesti uusi seisukohti, mis tal varem puudusid.

Simone ütleb, et õpetamisega kogetu annab talle võimaluse ka eestlase loomust paremini mõista ja selle üle naljagi heita.

Üks osa ta tähelepanekutest on seotud sellega, kui vaiksed ja introvertsed on eestlased, ning teine osa nende söömisharjumustega.

«Eestlased panevad pastaroale ketšupit! See on itaallase jaoks üks kõige jõhkramaid solvanguid, mida keegi teha võib,» lausub ta. «Ja kui ma mõtlen selle tohutu kartulikoguse peale, mida te olete võimelised sööma, siis jah ...»

Simone märgib, et kuigi eestlaste introvertsus võib tõesti mõnikord hulluks ajada, on eestlased ikkagi väga targad, väga loomingulised, siirad ja ausad ning neid võib usaldada.

Ka Eesti talve armastab Simone väga. «Mulle nii meeldib talvel väljas käia ja ühel hetkel tajuda, et mu nina, varbad ja näpud on külma tõttu tundlikkuse peaaegu kaotanud,» kirjeldab Simone. «Ja see, et kui ma ei ole talvel nädal aega kodus olnud, leian naastes eest peaaegu täielikult külmunud oliiviõli! Erakordne!»

Ja Eesti valged suved, mis öösel magada ei lase, on tema meelest samamoodi erakordsed.

Barlova saab teoks

Eestis on aga veel midagi, mida on Simone sõnul raske sõnadesse panna.

«Siin on suhteliselt lihtne teha neid asju, mis meeldivad ja mis toovad suurt rõõmu,» ütleb ta ja jutustab loo, kuidas ta ammune unistus just Tartus teoks saab.

Nimelt avab mõne nädala pärast uksed Tähe ja Eha tänava nurgal asuv Barlova.

«Karlova pluss bar (inglise keeles baar) võrdub Barlova», seletab ta ise selle nime peale lõbusalt.

Oma baari unistus on Simone Cassanol pärit ajast, mil ta alles Sevilla ülikooli tudengina elas Hispaanias ja teenis lisa kelnerina. Siis tajus ta hämminguga, millise erakordse tunde annab talle see, kui ta suudab kliendid õnnelikuks teha hea toidu ja joogiga, hea muusikaga ning neid ümbritseva hubasusega.

Sellest unistusest rääkis ta Tartus ühel koosviibimisel oma sõbra sõbrale. Aga et see oli juhuslik pidu ja juhuslik vestlus, siis sinnapaika see jäi.

Läks mööda mõni kuu ning see peotuttav helistas talle ja teatas: «Kuule, me peaksime kokku saama! Ma leidsin su baarile koha ...»

Nüüdseks on Tähe ja Eha tänava nurgal suvi läbi kestnud remont jõudnud nii kaugele, et aeg on valida seinavärve, mööblit ja lampe.

Simone plaan on hakata serveerima väga head Itaalia toitu: sinki, salaamit, juustu ning bruschetta’sid ja panini’sid ehk itaaliapäraselt röstitud või siis lihtsalt itaaliapärast valget leiba. Loomulikult hakkab sealt saama ka väga head espressot ja veini.

Simone Casssano soov on, et see koht ei oleks lihtsalt baar, vaid nagu üks suur elutuba, kus inimesed käiksid koos mitte ainult söögi ja joogi, vaid ka sõprade pärast. Kus nad saaksid mängida lauamänge, raamatuid lugeda ja tunda end nagu päris kodus.

See on just see lugu, millega Simone tõestab, et Eestis on lihtne panna häid asju lihtsalt juhtuma.