Sirje Tarraste: enne koolide lahutamist tasub veel kord mõelda

, Forseliuse gümnaasiumi vanema astme õppealajuhataja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sirje Tarraste
Sirje Tarraste Foto: SCANPIX

Üks tont käib taas mööda Tartu koole ringi: koolivõrgu korrastamise tont. Paljud on temast kuulnud, vähesed aga teda kohanud või täpsemalt tundma õppinud. Ärevuses on õpetajad, häiritud õpilased ja nende vanemad. Mis jääb peale, kas raha võim või õpilasekesksus?


Loomulikult ei saa tähtsaid ümberkorraldusi teha või neid tegemata jätta ainult emotsioonide põhjal, see maksaks hiljem valusalt kätte. Ent ons kõiki poolt- ja vastuargumente ikka hoolega kaalutud?

Uus põhikooli- ja gümnaasiumiseadus ei paku sugugi ainult must-valget varianti – põhikoolid ja nn puhtad gümnaasiumid eraldi –, vaid on ka mitmeid teisi võimalusi, mida Tartuski võiks kaaluda. Praegu näib aga ainsaks kõne alla tulevaks lahenduseks olevat ühe paralleelklassiga gümnaasiumide kiirkorras põhikoolideks muutmine, et nende arvelt täita suured gümnaasiumid ja leida koht alt peale kasvavatele põhikooliõpilastele. See on kindlasti üks lahendus, aga kas parim?

Hea oli lugeda Raatuse gümnaasiumi vilistlase, ettevõtja Jaanus Kriiski arvamuslugu 15. oktoobri Tartu Postimehes. Lisaksin omalt poolt mõ­­ned mõtted ka väikese Forseliuse gümnaasiumi kaitseks.

Me suudame palju

Forseliuse gümnaasiumis on veidi üle 400 õpilase. Õpetajad tunnevad neid kõiki ja koostöö lastevanematega on tihe. Koolile on heaks toeks ka arvukas vilistlaskond.  

Valmistamaks põhikooliõpilasi ette õpingute jätkamiseks oma gümnaasiumis, oleme progümnaasiumi valikained sobitanud gümnaasiumi õppesuundadega: pikkade traditsioonidega kirjanduse õppesuund ja Tartu kutsehariduskeskuse baasil rekreatsioonikorralduse õppesuund. Mõlemasse on igal õppeaastal olnud tihe konkurss.

Koolikollektiiv on sihikindlalt tegelnud kooli kui kogukonnakeskuse kujundamisega. Meie kirjandusõpetajad teevad tunde Karlova haruraamatukogus, Tähe noortekeskuse tegemistes löövad kaasa nii gümnasistid kui ka pikapäevalapsed, Forseliuse Seltsi segakoor koguneb proovidele meie majas ning annab siin ka kooli- ja linnarahvale kontserte.

Meie perepäevad toovad kokku hulgaliselt rahvast ja korraldajate eesotsas on meie oma rekreatsioonikorralduse õpilased. Meie gümnasistidel on suurem võimalus kui suurtes koolides õppivatel eakaaslastel osaleda mitmesugustes projektides, ka rahvusvahelistes – et neid on vähe, on igaühel võimalus silma paista ja oma võimeid proovile panna.

Tänu headele koostööpartneritele Tartu kutsehariduskeskuses, Tartu loodusmajas ja nüüd ka Eesti Maaülikoolis on kool valmis uues põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses nõutava kolme õppesuuna loomiseks.
Forseliuse gümnaasiumi õpetajaskond on noor ja perspektiivikas, palju on koolielule juurde andnud SA Noored Kooli kaudu kooliperre tulnud kolm õpetajat, kellest kaks on juba liikumise vilistlased. Noori toetavad suurte kogemustega kolleegid.

Masuajast hoolimata oleme siiski majanduslikult toime tulnud ja ka oma õpikeskkonda sammhaaval parandanud.

Miks see plaan ei sobi

Loomulikult mõtleme ka sellele, mis saaks, kui meid seatakse fakti ette, et Forseliuse gümnaasiumist saab Forseliuse kool. Meie arvates ei täitu mitmel põhjusel plaan mahutada koolihoonesse suur põhikool.
1950. aastate lõpus ehitatud väliselt suur ja ilus maja mahutab ühte vahetusse kõige rohkem 22–24 klassikomplekti, kuid kitsas on siiski. Põhikool, mis end ka majandada suudaks, peaks olema kolme paralleelklassiga ehk 27 klassikomplektiga. Kas tagasi kahte vahetusse?

Teiseks ei sobi koolihoone algklassiõpilastele. Pikad kitsad jalutuskoridorid ei võimalda luua mängunurki, algklasside õpperuumid paiknevad koolimaja ülemistel korrustel, sest alumistel pole piisavalt klassiruume. Nii ei saa algklassilaps kiiresti ka õue mängima lipata. Jutud ümberehitustest on küll kenad kuulata, aga praeguses majandusolukorras vaevalt niipea tegudeni jõutakse.

Kui muudatusi on tingimata vaja, siis sobiks meie koolihoonesse pigem pro­­gümnaasium koos gümnaasiumiga (7.–12. klass), puhas gümnaasium (10.–12. klass) või gümnaasium koos kutseõppeasutusega.  
Ükskõik kuidas ka koolipiirkondi muudetaks, ei too see kooli teeninduspiirkonda õpilasi juurde, sest ümbruses pole palju suuri kortermaju ning puumajade piirkonnas on elanikke suhteliselt vähe ja vähe on ka koolilapsi.

Koolipiirkondade määratlemine ei ole seni takistanud ühtki peret endale soovi korral sobivat sissekirjutust hankimast ja seeläbi oma last talle meeldivasse kooli viimast. Oleme täheldanud, et õpilaste arv väheneb iga kord, kui jälle kerkib esile jutt kooli põhikooliks muutmisest, sest lapsevanem ja õpilanegi peab lugu stabiilsusest ja tahab kindel olla kooli tulevikus.

Uus õppekava rõhutab õpilasekeskset õpetamist põhikoolis ning õpilase head ettevalmistamist õpingute jätkamiseks gümnaasiumis või kutseõppeasutuses. Mis peaks aga motiveerima õpiraskustega murdeealist 7. või 8. klassi noorukit õpinguid jätkama, kui on teada, et gümnaasiu­­miuks jääb talle suletuks ja kutsehariduskeskusse on suur konkurss? Selles olukorras
pole ju vahet, kas kodus istutakse põhikooli lõputunnistusega või jagub haridust vaid 7–8 klassi.
Õpetajale peab jaguma korralikku tunnikoormust, et tagada normaalne töötasu. Väiksema nädalatundide arvuga aineõpetajatele ühes koolis piisavalt tööd ei jagu ja paratamatult muutub õpetaja mitme kooli vahel liikuvaks tunniandjaks, kes ei kuulu õieti ühegi kooli kollektiivi. Seetõttu ei saa teda ka klassijuhatajana rakendada. Sellise olukorra tekkimise oht ähvardab ka puhastes gümnaasiumides.

Liiga palju?

Ükski kolmest Tartu gümnaasiumist, kus on lubatud avada ainult üks kümnes klass, ei kannata ülerahvastuse all ning juurde tulevad esimesed klassid mahuvad ära ka praegu. Miks peaks siis nendes koolides tekitama kunstlikult majanduslikult keerulise olukorra, sest gümnaasiumiklasside väljaviimisega väheneb õpilaste arv, mis toob kaasa kooli eelarve vähenemise?

Kas Tartu-suuruses linnas ikka peab olema gümnaasiumides kokku nii palju õppesuundi, mis kohati üksteist dubleerivad ja tekitavad sel moel koolide rivaalitsemist? Ehk tuleks hoopis arutada võimalust vaadata üle meie gümnaasiumides juba olemas ning hästi toimivad õppesuunad ja need koolide vahel kooskõlastada, selmet uusi juurde luua. Tõenäoliselt võidaksid kõik.

Loomulikult tuleb maailmas lahtiste silmadega ringi käia ja kõigest heast õppida. Kas aga on ikka õige meie traditsioonilist koolisüsteemi mõne teise riigi mudelit kasutades kiirkorras reformida? Selle tagajärjel kaotame kvaliteedis, sest õpilane, kes on väikeses koolis olnud tähelepanu keskmes, võib suurest gümnaasiumist kohanemisraskuste tõttu välja langeda.

Me võime küll tahta, et gümnasist oleks väljakujunenud isiksus ja valmis õhinal õpinguid jätkama, aga sageli see pole nii. Ehk mõtleks veel enne radikaalsete otsuste langetamist? Raha on meie elus tähtis, aga mitte kõikvõimas. On ka teisi väärtusi.


Samal teemal: Jaanus Kriisk, «Haridusreform Tartu moodi», ja Jüri Sasi, «Linn ei uuenda koolivõrku ühe mätta otsast vaadates», TPM 15.10 ja 25.10.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles