Tartu mees vuras rolleriga läbi Euroopa

Aime Jõgi
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Veiko Raime ja tema Vespa. Mõlemad on tõestanud, et rolleriga saab läbida päris suuri vahemaid.
Veiko Raime ja tema Vespa. Mõlemad on tõestanud, et rolleriga saab läbida päris suuri vahemaid. Foto: Margus Ansu

Veiko Raime sõitis motorolleriga Marseille´st Tartusse, valides marsruudi ja peatuspaigad spontaanselt, kogedes enda ümber maid ja inimesi ning lastes ajal lihtsalt voolata.

Ta oli teel umbes kaks nädalat ja põristas maha 3000 kilomeetrit.

Veiko Raime on ettevõtja, kelle põhitöö on tegelda mobiiliäppide disaini ja arendusega. Ta on ka baari Möku ja kohviku Krempel üks asutajatest ning kontorist üle jääva vaba aja eelistab veeta Mökus sündmusi korraldades.

«Möku maine on tänavapildi tõttu küll pisut kahjustada saanud, kuid elu, mis seal käib, on hästi sõbralik ja rahvusvaheline. See pakub mulle palju,» rääkis ta. «Olen seda meelt, et kuskil võiksid olla kohad, kus võõrad inimesed on alati teretulnud.»

Reisipiltide näitus

Alles mõne päeva eest pani Veiko Raime Mökus üles kuulutuse, millega kutsub inimesi saatma oma suviseid reisipilte ning kirjutama neile kõrvale paarilauselisi lugusid.

Raime ise valis tänavuse rollerimatka sel põhjusel, et kui sõita auto või mootorrattaga, siis eelistab inimene ikka kiirteid. Siis lõikab ta linnast linna ning tõelist elu ei näegi. Roller on aga sõiduriist, mille keskmine kiirus on 70 kilomeetrit tunnis ning sellega kiirteele ei tiku.

Kui Veiko Raime rääkis sõpradele oma plaanist lennata Lõuna-Prantsusmaale oma headele sõpradele külla, muretseda sealt roller ja tulla sellega mööda maad Eestisse tagasi, tekitas see nalja ja naeru.

«Aga samas oli tajuda, et see pani inimesi ka natuke kadedust tundma,» meenutas Raime.

Nii ostiski ta tuhatkonna euro eest endale Marseille´st itaallaste 2002. aastal valmistatud 125-kuubikulise Vespa. Kui poes tema kavatsusest kuuldi, pingutati seal kõvasti õige rolleri leidmiseks ning jagati soovitusi, mida tee peal jälgida, millal õli vahetada jne.

«Minu prantslastest sõprade peamine mure oli aga, kuidas ma Marseille` hullumeelsest linnaliiklusest väljapääsutee leian ning ootasid minult pingsalt esimest märki just selle kohta,» meenutas ta.

Kokkuvõttes läks kõik hästi. Roller tee peal remonti ei vajanud, bensiin vales kohas otsa ei lõppenud, röövlid kallale ei tulnud ning alati leidus mõnes lihtsas võõrastemajas koht, kus öö mööda saata.

Merest mereni

Raime sõitis Vahemere äärest üle Alpide Šveitsi ja peatus paar päeva Zürichis. Siis liikus edasi läbi Saksamaa Lübeckisse. «Oli väga hea tunne näha lõpuks Läänemerd, sõita merest mereni,» meenutas ta.

Edasi praamiga Taani, siis Kopenhaagenissse.

«See sild seal oli ainuke koht, kus ma kiirteed vältida ei saanud ning sellele jõudes püüdsin oma rollerist maksimaalse kiiruse välja pigistada, et teistele liiklejatele mitte jalgu jääda,» rääkis ta.

Rootsi lõunarannikul nautis mees väikelinna Ystad, kus on üles võetud tema lemmikkrimisari «Wallander». Sealt edasi pääses ta ühest väikesest sadamalinnast laevale, mis tõi rollerimehe Klaipedasse, kust Tartu juba «paistis».

Raime arvutas, et puhtalt maanteedel veetis ta kokku üheksa päeva. Sõidupäevad lõpetas aga alati õhtul kella kuue paiku, et valges ringi jalutada, õlut juua ning inimestega vestelda. Ja kui mõnes seltskonnas jäi puudu näiteks lauajalgpalli võistkonnakaaslasest, siis kampa lüüa.

Veiko Raime soovitab oma kogemust silmas pidades, et näiteks Pariisi, Londonisse või Berliini ta motorolleriga ei läheks, sest suurlinnade transpordisüsteem on välja arendatud enamasti selliselt, et just seda kasutades saad punktist punkti kõige kiiremini.

«Kui tahad näha aga maid ja inimesi, sattuda kohtadesse, kus turiste ei ole ja olukordadesse, kus juhtub asju ning kui hindad vabadust, siis on roller päris paras sõiduriist,» rääkis ta.

«Muidugi, sa pead olema enne maailmas natuke reisinud, et tunda end turvaliselt. Keegi peab olema sind enne petnud ja keegi peab olema sult raha varastanud. Hirm võib tekkida vaid siis, kui sa ei tea, kuidas asjad toimivad.»

Millise kaadri oma piltidest Veiko Raime ise Möku näitusele saadab, ei osanud ta öelda, aga kinnitas, et maailm on täis väga toredaid inimesi, hoolimata nende kultuurist ja taustast.

Ta lisas, et Möku näituse mõte on selles, et kutsuda külla need, kes ise tulla ei saa.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles