Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Naised ülikoolis: saja aastaga tühisest vähemusest suureks enamuseks

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
1913. aastal tehtud kollaažpilt Tartu ülikooli vabakuulajannadest. Keskel on rektor Jevgeni Passek, kes 1905. aastal ministeeriumi korraldust ära ootamata avas Tartu ülikooli uksed naisvabakuulajatele ja läks selle eest hiljem kohtu alla. | FOTO: Tartu ülikooli muuseum

Kõik vaenuliste riikide alamad saadetakse maalt välja, Pärnus eksamil käinud Suure-Jaani julge kooliõpilane võttis liivahunnikusse kukkunud lõhkemata suurtükipommi kaenlasse ja viis tagasiteel koju, petrooleumipuudus kestab väikselt edasi, kirjutas Postimees 1915. aastal vana kalendri järgi 17. ja 20. augustil.

Tartu ülikooli üldisesse matrikliraamatuse kanti naised alles aastal 1917. Esimese naisena lisati toona tõeliste üliõpilaste nimekirja ülikooli füüsikaprofessori Aleksandr Sadovski tütar Jekaterina Sadovskaja. | FOTO: Tartu ülikooli muuseum
Tartus vabakuulajana õppinud Ida Ertel sai Venemaal advokaadiks. | FOTO: Tartu ülikooli muuseum

Ei ridagi sellest, et 20. augustil algas õppetöö Tartu ülikoolis, rääkimata sellest, et 17. augustil lubati Tsaari-Venemaal esimest korda ajaloos asuda naistel õppima ülikoolis, rindele läinud meestest vabadel kohtadel. «Naiste lubamine ülikooli tõelisteks tudengiteks uudistekünnist ei ületanud,» tõdes Tartu ülikooli muuseumi teadusdirektor Lea Leppik.

Pole ka ime: ühelt pool käis Esimene maailmasõda, teisalt kirjutasid ajalehed sada aastat tagasi, et naine polegi võimeline õppima, sest tema aju on mehe omast väiksem, õppides läheb rikki naise sigimisfunktsioon ja ühiskond saab hukka.

«Neiu, kes mapp käes üliõpilastega loengusse läheb ja siis ladinakeelse disputatsiooni järel doktorikraadi taotleb, on mulle vastik,» kirjutas ka Tartu ülikooli rektor Georg Friedrich Parrot 19. sajandi esimesel poolel. «Liigsed teadmised võivad naise ürgse laadi ära rikkuda ja seega tulevaste ülesannete täitmist takistada.»

Esmalt vaid vabakuulajad

Esimesed naised jõudsidki ülikooli seinte vahele Parroti ajal 19. sajandi alguses, kui nad tohtisid seal õppida ämmaemandaks ja koduõpetajaks. Kuid ei midagi rohkemat. 1905. aastal lubati naised Tartu ülikooli ja enamiku teiste Venemaa ülikoolide auditooriumidesse vabakuulajatena, lõpueksameid nad teha ei tohtinud.

Mis neist sai, pole suurt teada. Tähelepanuväärselt visalt liikus elus edasi ülikoolis vabakuulajana õppinud Ida Ertel, kes suutis saada Venemaal advokaadiks. «See oli toona tipp, sest juristiametit Vene riigis naistele kohaseks ei peetud,» ütles Tartu ülikooli muuseumi kuraator Terje Lõbu.

Kuid 1908. aastal löödi naisvabakuulajad Venemaa riiklikest ülikoolidest välja. Samal aastal anti aga luba rajada eraülikoole ja sinna astusidki need, kellel oli võimatu ülikooli pääseda: näiteks riiklikust ülikoolist revolutsioonilise tegevuse tõttu välja heidetud, naised ning juudid, kelle vastuvõtule oli seatud kvoot.

Tartus rajati kaks erakõrgkooli. Professor Mihhail Rostovtsev asutas Näituse tänavale meditsiini- ja reaalkallakuga erakõrgkooli ja professor Anton Jassinski ajaloo-keeleteadusliku kallakuga kõrgemad naiskursused.

Riigiülikoolide lõpueksamitele lubati ülikoolides ja ka eraülikoolides vaid enda lõbuks õppinud naised 1911. aastal. Samal aastal lõid eesti soost naisüliõpilased Eesti naisüliõpilaste seltsi.

«Ühiskondlik suhtumine oli aga ikka sama – haridus pole naistele,» märkis Terje Lõbu. «Või kui oligi, siis tuli naistel leppida ametiredeli alumiste pulkadega. Õrnema soo esindajad töötasid Tartu kliinikutes juba enne Esimest maailmasõda, kuid nad tegid töid, mida haritud mehed ei tahtnud enda peale võtta. Näiteks oli siis prosektor ehk laibalõikaja naine.»

Sõda avas uksed

Rasketel aegadel ei pruugi muutuda küll suhtumine, kuid muutub olukord. Nii tõi ka Esimene maailmasõda suure pöörde siinsete naiste haridusse. 1915. aasta 18. märtsi Postimees kirjutas, et üliõpilased ei saa enam sõjaväekohustuse täitmiseks pikendust ja noored mehed kutsutakse sügisel ülikoolist rindele.

«Üle Venemaa tekitas see muret, kes siis ülikoolides õppemaksu maksab, ning teisalt oli rindele läinud meeste asemele tarvis arste ja õpetajaid,» rääkis Lea Leppik. Rahvahariduse ministeerium võttiski seisukoha, et üle Venemaa õpib ligi 20 000 naist niikuinii erakõrgkoolides ja kõrgematel naiskursustel ning neid võib võtta meestest täitmata kohtadele ka riigiülikoolidesse. Seda aga peamiselt linnades, kus pole erakõrgkoole, vastasel juhul oleksid need oma sissetuleku kaotanud.

Naisi võis õppima võtta ennekõike arstiteaduskonda, sest sõja ajal oli arste väga vaja, lisaks ei lubatud kultuuriliselt mõnes piirkonnas mehi haige naise juurde. Teine naistele lubatud koht riiklikus ülikoolis oli toona ajaloo-keeleteaduskond, sest ka õpetajaid oli vaja.

«Naiste tee ülikooli polnud üldse kerge, sest siis õppisid neiud ja noormehed gümnaasiumis erineval tasemel, õppekava polnud ühesugune nagu tänapäeval,» märkis Terje Lõbu. Et naisgümnaasiumi programm erines meesgümnaasiumi omast, pidid naised näiteks ladina keeles ja füüsikas tegema lisaeksameid meesgümnaasiumi programmi järgi, et ülikooli pääseda.

17. augustil 1915 lubatigi naistel astuda Venemaa kõigisse ülikoolidesse, meestest täitmata kohtadele, soovituslikult arsti- või ajaloo-keeleteaduskonda. Tartu ülikooli tuli sügissemestril 51 naiskuulajat. Nende hulgas oli väga palju Jassinski kõrgemate naiskursuste õppureid ja seetõttu lõpetasid need kursused töö.

«Toonased naistudengid olid peamiselt venelannad ja juuditarid,» rääkis Lea Leppik. «Oli ka üksikuid eestlannasid, jõukate talumeeste ja kaupmeeste tütreid. Sakslaste arvates oli naise koht kodus.»

Täieõiguslikeks tudengiteks said Tartu ülikoolis õppivad naised aga alles 1917. aastal, kui nad kanti üldisesse matrikliraamatuse ehk üliõpilaste nimekirja. Esimesena immatrikuleeriti toona Tartu ülikooli füüsikaprofessori Aleksandr Sa­dovski tütar Jekaterina Sadovs­kaja. Esimese eestlannana kanti üliõpilaste nimekirja Tartumaa Sootaga valla taluperemehe tütar Alma Lüübek. Tartu ülikooli immatrikuleeriti 1917. aastal kokku 556 naisüliõpilast.

Eesti Vabariigis polnud naistel tarvis end rinnaga ülikooli murda, uksed olid lahti, kuid töö ja perekonna ühildamine oli veel kauge muusika. «Enamasti tuli naisel pärast ülikooli lõpetamist valida, kas ta töötab õpitud alal või on perekonnainimene,» selgitas Lea Leppik. Nimelt tegi Eesti Vabariik 1930. aastate alguses naiste hariduses tagasikäigu: olukorras, kus riigilt palka saav haritlaskond kasvas, kuid ühiskonna rikkus ei suurenenud, võeti vastu seadus, mille järgi mõlemad abikaasad ei tohtinud olla riigitööl.

«Sellises olukorras suruti koju mõistagi naine,» märkis Lea Leppik. «Võrumaal üks õpetajapaar selle seaduse pärast lahutas. Nende peale tuli mitu kaebust: anti teada, et elavad mehe ja naisena ühes majas, kuigi on lahutatud.»

Ühiskond vajas naisi appi

Naisi hakati tööl aktsepteerima pärast Teist maailmasõda, kuid selle taga pole Lea Leppiku sõnul mitte suhtumise muutumine, vaid ühiskondlik vajadus.

«Ruttu oli tarvis üha rohkem arste. Massiline haridus suurendas ka tohutult õpetajate vajadust, mehi ei jätkunud enam sellele alale,» rääkis ta. «Ja mis siis juhtus? Naiste aladeks muutunud töödel hakkasid palgad kukkuma! Eestis on nüüdki Euroopa suurim palgalõhe, mille juured on tegelikult kauges ajas. Alavääristav suhtumine naistesse ja nende töösse on meil kestnud kaua.»

Siiski, üht-teist on saja aastaga muutunud. Naised ülikoolis on nüüd iseenesestmõistetavus, mitte aga suur segadus nagu sada aastat tagasi, kui mõned professorid püüdsid õrnemale soole eraldi loenguid pidada. Sel sügisel alustab või jätkab Tartu ülikoolis õpinguid 3728 noort inimest, kellest laias laastus kaks kolmandikku on naised.

«Naisi on ülikoolis tõesti palju, peaks vist hakkama naistest vabaks jäävatele kohtadele mehi võtma,» muigas Lea Leppik. «Samas – professorid on lõviosas endiselt mehed.» Tõsi, eelmise aasta 31. detsembril töötas ülikoolis 197 professorit, neist mehi 157 ja naisi 40.

Akadeemilisi töötajaid (assistent, õpetaja, lektor, vanemassistent, dotsent, professor, nooremteadur, teadur, vanemteadur, juhtivteadur) oli 1853, neist mehi 931 ja naisi 922.

Kas teate?

Üha rohkem naisi

• 1915–2015 Tartu ülikoolis õppinud naiste arvu ei teata.Soopõhiselt pole andmeid süstemaatiliselt kogutud.

• 1919–1939 lõpetas 5751 üliõpilast, kellest 1535 (27%) olid naised.

• 1992–2015 lõpetas 54 983 üliõpilast, kellest 38 837 (71%) olid naised.

• Sel sügisel tuleb Tartu ülikooli õppima 3728 noort, kellest 2423 (65%) on naised. Esimeses astmes hakkab tudeerima 2348 tudengit, neist naisi 1538 (66%). Magistriõppe 1217 noorest 789 (65%) ja doktoriõppe 163 noorest 96 (59%) on naised.

Tagasi üles