Politsei kinnitusel on kadunud inimeste otsimine nende prioriteet ning suur osa kadumisjuhtumitest Tartus ja Tartumaal laheneb mõne päevaga. Umbes iga paari aasta tagant juhtub siiski, et mõni inimene jääbki teadmata kadunuks. Tänavune aasta on aga halvas mõttes erandiks – koguni neli inimest on juba pikemat aega leidmata.
Maris Olesk (37), kes töötas Tartu Ülikooli Kliinikumis klienditeenindajana, läks 11. märtsil lõunapausi ajal end korraks õue tuulutama, kuid tagasi ta enam ei tulnud.
Viimased andmed kahe lapse ema asukoha kohta pärinevad veidi hiljem tehtud telefonikõnest. Positsioneerimine näitas, et ta viibis sel hetkel Luunja mobiilimasti levialas, kuid uurimist see info edasi ei aidanud, sest Luunja mobiilimasti levisse jääb pea kogu Annelinn.
Maris Olesk on umbes 165 cm pikk, kõhn ning tal on pikad tumedad punakad juuksed. Viimati kandis ta helesiniseid teksapükse, hõbehalli läikivast riidest jopet ning peas oli tal kootud helepruuni värvi müts.
Simo Tyrvainen (65), turist Soomest, veetis ööl vastu 6. juunit koos seltsiliste ja giidiga aega Püssirohukeldris. Ühel hetkel läks mees vaid korraks välja ja kadunud ta oligi.
Tõenäoliselt nägid soomlast viimastena samal ööl Emajõe ääres kalastanud mehed. Tyrvaineni välimusega mees ukerdas vastaskaldal, toona üleujutatud Ihaste luhal. Kuidas mees sinna sattus ning kuhu ta sealt edasi läks, on siiani teadmata.
Tyrvaineni viibimist jõeäärses võserikus kinnitab praegu vaid tema otsimise käigus leitud soomekeelsete kirjadega suitsupakk.
Simo Tyrvainen on 185 cm pikk. Ta lonkab. Kadumise ööl oli tal seljas tume ülikond.
Silver Zäuram (20), Elva noormees, asus 6. juuli varahommikul Elvast Laane tänavalt sõbra juurest koduteele. Ehkki koju oli Zäuramil minna vaevu 700 meetrit, ta sinna ei jõudnud ning pärast seda pole teda keegi näinud.
Sõprade kinnitusel oli Zäuram teekonda alustades kaine. Lähikondsed otsisid esialgu noormeest Elva ümbrusest omal jõul. Kuna otsing tulemusi ei andnud, palusid lähedased abi politseilt.
Noormehel oli viimati seljas kollane T-särk ning jalas valged lühikesed püksid ja mustad nahast tossud. Ta on 187 cm pikk ning tema huulel on väike arm.
Reijo Käämer (21), Tartus elav ja ehitajaks õppiv noormees, läks reede, 1. oktoobri õhtul sõpradega välja pidutsema. Sihiks oli minna ööklubisse Tallinn, kuid sinna noormees ei jõudnud. Ka koju tagasi pole Käämer pöördunud. Viimati nähti teda samal õhtul klubi Tallinn vastas Emajõe-äärses pargis.
Noormees kandis viimati tumerohelist kapuutsiga jopet, rohelist dressipluusi ning sinist T-särki. Jalas olid tal helesinised teksapüksid ja valged spordijalatsid.
Ühe versioonina uurib politsei ka võimalust, et noormees võis sattuda Emajõkke.
Suur osa inimeste kadumise juhtumitest laheneb poole aasta jooksul, töö raskemate juhtumitega võib kesta kuni paar aastat. Päris kadunuks jäävad vaid üsna vähesed inimesed.
Varem Lõuna-Eestis teadmata kadunute otsimist korraldanud politseikomissar Mart Sisask tunnistas, et tänavusega võrreldavat kaotsiminekute aastat ei ole ammu olnud. Ta lisas, et isegi, kui kadunuid on olnud sama palju, on nad leitud märksa kiiremini.
Komissari sõnul ei maksa lootust kaotada kunagi. Näiteks andis hiljuti endast märku inimene, kes oli olnud kadunud üle kahe aasta. «Ta lihtsalt ei tahtnud oma lähedastega suhelda,» selgitas Sisask.
Aastad pole vennad. Näiteks mullu Tartus ja Tartumaal tagaotsitavaks kuulutatud inimesed on kõik leitud, tänavu on aga neli inimest kadunud juba pikemat aega.
Sisaski sõnul tuleb seda Tartumaal ette umbes iga paari aasta tagant, kui kadunu jääbki leidmata. Viimane selline juhtum enne tänavusi on paari aasta tagune Alatskivi-kadumine.
Inimeste kuritegelikku «ärakaotamist» pole viimastel aastatel ette tulnud.
Loodus teeb oma töö
Paljud kaotsiläinud seenelised-marjulised leitakse üles aastaid hiljem. Tõsi, surnult, ning tihti on neist loodusjõudude tõttu alles jäänud vaid luustik.
Politseil on keerulisem leida pikalt vees olnud surnukehasid. Vee-elustik eemaldab luudelt pehmema orgaanika ning skelett üksi ei kerki enam pinnale.
Seisva veega veekogudes aitab otsijaid edasi uppumiskoha teadmine, kuid näiteks Emajões pole sellest palju abi, sest vool on kiire ja jões on palju keeriseid.
Seetõttu võttis ka mullu sügisel kadunud ning tänavu mais leitud Jaak Lõivukese otsimine nii kaua aega.
Tartlased mõtlevad kellegi kadumise korral sageli, et niikuinii kukkus Emajõkke. Sisaski hinnangul on aga Emajõe roll siinkohal üle tähtsustatud.
«Jõkke sattunute protsent kõigist kadunutest on tegelikult üsna väike,» ütles Sisask. Teadmata kadunuks kuulutatutest on viimastel aastatel leitud jõest vaid kaks: tänavu kevadel Jaak Lõivukene ja aasta tagasi üks naisterahvas.
Tihti polegi kadunud
Lõuna prefektuuri pressiesindaja Kerly Peiteli kinnitusel viivad mitmed kadumisjuhtumid ja hilisemad leidmised tihti ilmeka tõsiasjani, et inimesed lihtsalt ei suhtle omavahel.
«Politseisse jõuab info teadmata kadunute kohta lähedastevaheliste kommunikatsioonihäirete tõttu,» selgitas Peitel.
Politsei kuulutab inimese tagaotsitavaks ning alustab kriminaalmenetlust siis, kui ta on olnud kadunud viis päeva. Enamik kadumisi ei jõuagi avalikkuse ette, kuna kaotsi läinud kaaslased leitakse selle aja jooksul enamasti üles.
Sel aastal on politsei tuvastanud kahe varasematel aastatel kadunuks jäänud inimese asukoha. Neist üks läks kaduma 2009. aasta juulikuus ning üles leiti ta Tšehhist.
Teise inimese kadumisest teatati politseile juba 2008. aastal. Tänavu selgus, et kadunu oli läinud Soome tööd otsima.