Eksperiment: nädal postitantsutrennis

Eleen Laasner
, suvereporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Posti otsa ronimine, mis minu jaoks oli füüsiliselt kõige raskem. Põhiliselt tuleb end postil hoida põlvedega, vähem aitavad kaasa sääred, jalalabad ja kõige lõpuks reied. Eesmärk oli jõuda üles, säilitada tasakaal ning lasta käed vabaks, ideaalis nendega lainetada. Esimesel korral aga nii vabalt end veel tunda ei julgenud. Mina olen pildil roosade pükstega ning seljaga kaadri poole on treener Pia Pikkor.
Posti otsa ronimine, mis minu jaoks oli füüsiliselt kõige raskem. Põhiliselt tuleb end postil hoida põlvedega, vähem aitavad kaasa sääred, jalalabad ja kõige lõpuks reied. Eesmärk oli jõuda üles, säilitada tasakaal ning lasta käed vabaks, ideaalis nendega lainetada. Esimesel korral aga nii vabalt end veel tunda ei julgenud. Mina olen pildil roosade pükstega ning seljaga kaadri poole on treener Pia Pikkor. Foto: Margus Ansu

Esimese hooga seostub postitants mulle ja ilmselt ka paljudele teistele keha paljastava ja erootilise tantsuga. Otsustasin nelja päeva jooksul endale ja lugejatele pilti natukenegi selgemaks saada.

Postitantsutrenn alustas Tartus alles eelmisel esmaspäeval, samal nädalal käisingi igal võimalikul päeval kohal. Kokku neli korda: esmaspäev, teisipäev, neljapäev ja reede.

Registreeruda sai eri tasemetele: pole intro, algajatele pole level 1 ja edasijõudnutele pole level 2. Kuna varem pole ma postitantsuga kokku puutunud, otsustan minna intro-trenni, mis peaks juhatama sisse ja näitama kõige loogilisemaid ja lihtsamaid postitantsu osi.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles