Neiud koguvad heategevuseks käsitööd
15. juuni 2015, 09:15
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Üheksanda klassi tüdrukud Merili Ginter ja Triin Karis istuvad homme Miina Härma gümnaasiumi fuajees ja vaatavad, kas nende mitu kuud kestnud üleskutse toetada diabeeti põdevaid lapsi, läheb inimestele korda sama palju kui neile endale.
Homme kell 10–14 on Miina Härma gümnaasiumis heategevuslikuks müügiks minevate käsitööesemeste esimene kogumispäev.
Oma üleskutsega meisterdada käsitööesemeid on Merili Ginter ja Triin Karis end varakevadest saadik nähtavaks ja kuuldavaks teinud elektronkirju laiali saates, plakateid jagades, videot levitades ning Facebookis postitusi tehes.
Kogu ettevõtmine kannab pealkirja «Väike panus, suur mõju» ning sellega koguvad nad raha Eesti Laste ja Noorte Diabeedi Ühingule sihiga, et sellega toetataks peresid, kes vajavad abi hädavajalike ravitarvikute ostmiseks.
Tartu hansalaadale
Esimesed käsitööesemed lähevad müüki Tartu hansalaadal. Loodetavasti sünnib sealt toekas lisa juba olemasolevale 400 eurole, mis tüdrukutel seemneks ees on. Selle seemneraha said nad tänavail ja koolides lille- ja köögiviljaseemned müües ning see oli üldse esimene annetus, mille üks firma nende idee toetuseks tegi.
Triin ja Merili ütlevad, et nad on sõbrad esimesest klassist saadik ning kõik, mis nad ette võtavad, sujub kenasti. Aga tänavu veebruaris, kui peale õppimise mitte midagi muud parasjagu käsil ei olnud, tundsid nad end ärevalt.
«Õppimine läks kergelt ja meil oli igav,» meenutas Merili Ginter. «Me olime selle pärast lausa paanikas! Lõpuks tuli idee.»
Merili ja Triin seadsid sammud kooli sotsiaalpedagoogi Lii Kaudne juurde, kes oli eelmisel aastal nende heategevusliku loovtöö juhendaja ja kes on nende ettevõtmisi varemgi toetanud. Ja rääkisid, et nad väga tahavad – seekord ilma igasuguse koolitöö vajaduseta – hakata koguma raha diabeedihaigete laste heaks.
Lii Kaudne teadis tüdrukute sihikindlust, usaldas neid, ja jagas esimesed näpunäited.
Kui veel uurida, et kust niisugune idee, siis räägib Merili Ginter oma täditütrest ja ühest ammusest kohvikuskäigust, mil kõik lapsed jäätisekokteili tellisid. Ja kuidas tollal alles nelja-aastane täditütar seda jäätisekokteili juua ei tohtinud, sest ta veresuhkru tase oli liiga kõrge.
«See pilt jäi mulle mällu. Väike kutsikasilmadega tüdruk, kes tunneb ennast kõrvalejäetuna, ja tema ema, kes teeks ükstapuha mida, et ta laps ei peaks end niimoodi tundma,» rääkis Merili.
Merili ja Triin ütlevad, et paljud inimesed, eriti nendevanused noored pole midagi kuulnud esimest tüüpi diabeedist ega aima, kuidas selle haigusega igapäevaselt toime tullakse ja kui suures ohus on nende laste tervis siis, kui vanemail ei ole kõiki abivahendeid oma lapse veresuhkrutaseme ööpäevaringseks kontrollimiseks.
Nad võtsidki ühendust Eesti Laste ja Noorte Diabeediühinguga ning nende järgmisteks nõuandjaiks said ühingu lapsevanemad Marju Värton ja Viive Näslund.
Marju Värton on suur käsitööarmastaja ja tema heegeldas esimesed esemed, mis müüki lähevad, teiste seas väikese öökulli, mis sai ettevõtmise vapilinnuks.
Teadlikkuse tõus
Viive Näslund lisas, et Merili ja Triinu ettevõtmine on erakordne juba selle poolest, et ühed lapsed soovivad aidata teisi lapsi.
«Ka ei küsi nad inimestelt lihtsalt raha, vaid koguvad käsitöid ja seejärel müüvad neid laadal,» märkis Viive Näslund. «Nende enda panus on pealtnäha väike, aga koosmõju suur. See kõik aitab kaasa ka paljude teiste inimeste teadlikkuse tõusule.»
Merili Ginter ja Triin Karis ütlevad, et kogu ettevõtmine ei lõpe hansalaadaga, vaid kestab terve aasta. Lõpusündmus, milleks võib saada suur kontsert, leiab aset järgmisel kevadel.
KAS TEATE?
Kahe tüdruku üleskutse
* Valmista käsitööesemeid ning too need Miina Härma gümnaasiumi fuajeesse kas 16. juunil, 22. augustil või 5. septembril.
* Täpsem info Facebooki lehel «Väike panus, suur mõju».
Kus abi vajatakse
Insuliinsõltuv diabeet on krooniline haigus, mille kontrollimiseks on vajalik insuliini manustamine koos veresuhkrutaseme pideva jälgimisega.
Glükomeetri testribasid, mida on vaja veresuhkru taseme kindaksmääramiseks, on alla 19-aastastel diabeetikutel võimalus saada haigekassa soodustusega 2200 tükki aastas. Tegelik vajadus ulatub kuni 3500 tükini aastas.
Väikelastel, kel esineb veresuhkru väga järske kõikumisi, on kõige parem kasutada glükoosimonitoriga insuliinipumpasid, mis lubavad jälgida veresuhkru taset 24 tundi ööpäevas.
Glükoosimonitori juurde kuuluvaid glükoosisensoreid saavad Haigekassa toetusega osta alla 4-aastased kuni 48 sensorit ja 5- kuni 18-aastased teatud tingimustel 12 sensorit aastas, kuid igapäevaselt sensorit kasutades kulub ligikaudu 60 sensorit aastas. Praegu on ühe glükoosisensori maksumus 47 eurot.
Süsteravil oleva lapse raviks kulub umbes 275 eurot kuus. Pumbaravil oleva lapse raviks 553 eurot kuus. See osa, mis jääb riigipoolsest toetusest välja, tuleb tasuda lapsevanemad. Kuid kõik pered seda endale lubada ei saa.
Allikas: Eesti Laste ja Noorte Diabeedi Ühing