Võiks öelda, et lasteneuroloogide konverentsi avamise järel puhkes täna väike diskussioon. Tekkis küsimus, et mis jääb järele neuroloogiast, kui selle kõrval arenevad uued teadused nagu radioloogia ja geneetika.
Lasteneuroloogid iga närvihaiguse põhjust veel ei tea
14. mai 2015, 17:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kas radioloogia ei tapa neuroloogiat ning kas geneetika ei tapa lõpuks neid mõlemaid.
Küsimuse idee pärines Tartu Ülikooli Kliinikumi ülemarsti Margus Ulsti sõnavõtust, ja olgu lisatud, et Margus Ulst ise on erialalt radioloog.
Tema mõte aga oli, et mugavused, mida uued diagnostilised tehnoloogiad pakuvad, teevad inimesed, sealhulgas arstid laisaks. Et loodetakse aina rohkem masinatele ja oma pead ei viitsita nii palju enam murda.
Tallinna lastehaigla lasteneuroloogia osakonna juhataja Valentin Sander ütles pärastises vestluses, et tema seisab küll kahe käega klassikalise neuroloogia poolt. Siiski oli ta nõus, et teatud mõttes võib geneetika ja radioloogia neuroloogiat devalveerida küll. Pealnäha on arstil nagu vähem mõelda, kui radioloogide käest saadud pilt annab info kohe kätte. Ka toob geenide rehitsemine – sedaviisi nimetas doktor Sander genoomi sekveneerimist – lõviosa geenimutatsioonidest ilusti välja.
Lasteneuroloogia residentarst Klari Noormets märkis seepeale, et ega radioloog ei oskaks anda head vastust, kui neuroloog ei oskaks täpselt küsida, samuti geneetik.
«Kui me pole küsimusse pannud piisaval hulgal head informatsiooni, ei saa me kuskilt head vastust,» rõhutas ta. «Ja see sõltub nüüd arstist ja tema mõtlemise oskusest, seepärast käivad kõik need teadused käsikäes.»
Sel nädalal Tartus kokku saav Balti Lasteneuroloogia Assotsiatsiooni konverents on siia toonud niisiis mitte üksnes lasteneuroloogid, vaid teistegi erialade esindajad. Kokkusaamine märgib assotsiatsiooni 25. aastapäeva ning konverentsi kokkukutsuja, professor Tiina Talvik tegutses juba veerandsajandi eest selle nimel, et üks niisugune ühendus üldse loodaks. Et lasteneuroloogidel oleks tulevikus rohkem võimalusi õppida ja kogemusi saada ning et nad järgiksid laste- ja perekeskse medistiini põhimõtteid.
Tiina Talviku tütar, samuti lasteneuroloog Inga Talvik selgitas, et jutt on kõikidest lapseea närvisüsteemi haigustest, olgu need seotud kas lihaste, ainevahetuse, aju, käitumise või millega tahes.
Valentin Sander lisas, et Eesti lasteneuroloogide suurim väljakutse on see, et siinne populatsioon on väike. Sest kui mõnest haruldasest haigustest rääkida, siis tõenäosus neist ühe või teisega kokkupuutumiseks on ehk kord kahekümne aasta jooksul.
Küsimuse peale, kas lasteneuroloogid võiksid seista parasjagu mingi suure läbimurde ees, vastas Inga Talvik, et mingil määral tuleb kogu aeg selgust juurde ning mingil määral läheb kõik ka aina segasemaks.
«Miks üks ja sama geenirike tekitab ühel lapsel väikese kõrvalekalde, aga teise lapse teeb väga raskesti haigeks? Me ei tea väga palju sellest,» ütles ta.
Küsimuse peale, mida need rasked ja keerulised haigused inimestele õpetavad, vastas Klari Noormets, et kindlasti seda, et tuleb osata väikestest asjadest rõõmu tunda ja et on suur õnn, kui sünnib terve ja tugev laps.
Valentin Sander lisas, et kuigi paljude närvisüsteemi haiguste puhul ei pruugi head ravi veel käepärast olla, tuleb neid ometi uurida. Et kivi-kivi haaval laduda seda vundamenti, mille peal seistes arstid tulevikus rohkem oskaksid.
Konverents
13. kuni 16. maini leiab Dorpati konverentsi keskuses aset Balti Lasteneuroloogide Assotsiatsiooni XIII rahvusvaheline konverents.
Konverents korraldatakse koostöös Balti metaboolsete haiguste grupiga.