Kui lugeda Tartu võimulepet, siis on näha, et selle sõlmimisel on olnud fookuses elukeskkond ja avalik ruum. Paraku on see fookus nüüdseks kuhugi ära nihkunud. Äsja lõppenud tänavakunstifestivali Stencibility kontekstis oleks aeg mõned teemad uuesti lauale tuua.
Tänavu tõusis Tartus reklaamimaks, samuti laiendati kesklinnas reklaamimaksuga maksustatavat piirkonda. Sellega loodetakse linnakassasse tuua ligi 300 000 eurot. Teen ettepaneku eraldada 30 protsenti reklaamimaksust laekuvast summast sihtotstarbeliselt avaliku ruumi projektideks.
Reklaamimaksu peaks suhtuma justkui teatavat sorti keskkonnatasusse. Me oleme leppinud, et keskkonnatasu on liidetud meie elektri-, prügi- ja veearvetele. Reklaam reostab visuaalselt avalikku ruumi, seega tuleks ka reklaamimaksult arvestada nn keskkonnatasu, millega saaks kompenseerida keskkonnale tekitatud kahju. Maksust kogunev summa jaotuks üritustele (linnafestival UIT, Stencibility, Karlova päevad jms) mineva toetuse ja investeeringute (avaliku ruumi pinksilauad, monumendid jne) vahel.
2013. aasta 25. septembril peeti SA Domus Dorpatensise ja Genialistide klubi koostöös korraldatud valimisdebattide sarja «Poliitika eestuba» esimene debatt «Kultuurilinn või kultuurilinnak», mida juhtis allakirjutanu. Kohal olid kõigi Tartus kandideerinud erakondade ja valimisliitude esindajad. Esitasin kõigile kandidaatidele sama küsimuse: kui saate võimule, kas siis hakatakse Tartus rakendama kunstiteoste tellimise seaduse põhimõtteid? Minu ja ka publiku meeldivaks üllatuseks lubasid kõik kandidaadid nn protsendiseaduse rakendumist. Paraku ei ole pärast valimisi teemaga tegeldud, kuigi üldine konsensus peaks justkui olema saavutatud.
Kunstiteoste tellimise seadus, mis on rahvakeeli tuntud protsendiseadusena, võeti Eestis vastu 2010. aastal. Seadus on kohustuslik riigiasutustele ja näeb ette, et üks protsent ehitusmaksumusest eraldataks kunstiteose (või -teoste) tellimisele. Tellimuse ülempiiri, 65 000 eurot, võib tellija võimaluse korral ületada.
Protsendiseadus on tekitanud vastakaid tundeid nii tellijates kui ka kunstnikkonnas. Esimestele on see harjumatu praktika, teistele aga keeruliselt rakenduv seadus. Põhimõtteliselt on see hankeseadus, mis on keeruline juba olemuselt, ning loovisikutele on süsteem tihti lihtsalt üle jõu käiv.
Õnneks on juba jõustunud tellimusi ja kitsaskohad on teada. Küll aga teeb kurvaks seaduse parendamise meetod, milleks on ametnike eeldus, et loovisikud võiksid endale keerulise bürokraatia selgeks teha. Mul on kahtlus, et mõistlikum oleks panustada paari ametniku muutmisele üldinimlikumaks ja kultuursemaks kui keerulise bürokraatia selgitamisele sadadele loovisikutele.
Protsendiseadusest on vabastatud omavalitsused, ent korduvalt on soovitatud seda siiski ka kohalikul tasandil rakendada. Usun, et Tartu on sobiv olema siin esimene, kuivõrd meil on otsustajate konsensuslik nõusolek. Seejuures saab eelistada Tartu kunstnikkonda, see annaks toetuse siinse loomekeskkonna arengule.
Meil on Tartus ülikooli maaliosakond, kõrgem kunstikool, kunstikool, loomemajanduskeskus, kunstnike liit, kunstimuuseum ning kunstnikud, kes on riigitasandi konkurssidel osalenud ja ka võitnud. Teisisõnu, meil on piisavalt professionaalset oskusteavet. Ka saab kohalikul tasandil seaduse kirjutada nii, et rakenduks eelkõige selle mõte, et võimalikult lai kunstnike ring saaks oma ideid esitada.
Praeguseks on näha, et riigitasandil tehtud hanked on andnud hoonetele lisaväärtust ning et kardetud lisakulu pole millegi soetamist ära jätnud. Just on käimas TÜ kliinikumi Puusepa 6 hange ja TTÜ Virumaa kolledži põlevkivi kompetentsikeskuse kunstiteose tellimine.
Tartu praegune linnavalitsus peaks pärast poolteist aastat sisseelamisaega hakkama oma lubadusi ellu viima. Ülaltoodud ideede rakendamine näitaks, et koalitsioonileping pole tühipaljas paber.