Tartus saab mängida ka ratastoolitennist

Tähtvere tennisekeskuses saavad möödunud aasta lõpust mängida tennist ka kõik need, kes on jäänud ratastooli, kuid soovivad oma keha hoida sportliku tegevusega siiski heas vormis.

Kui Tallinnas on ratastoolitennist harrastatud juba üle paari aasta, siis Tartus tehakse alles esimesi samme. Vaatamata sellele on spordiala meelitanud mõne kuuga Tähtverre iga nädal harjutama ligi kümmekond huvilist.

Tartu ratastoolitennise üks aktiivsemaid harrastajaid Märt Maask tegi alaga esimest korda tutvust mõni aasta tagasi Tallinnas, kui käis Eesti invaspordi liidu korraldatud trennides harjutamas. Nüüd püüabki ta ühe eestvedajana alale eluvaimu sisse puhuda Tartus.

Kõrvaltvaatajale tundub ratastoolis tennisemäng pea võimatu, siiski ei ole see Maaski sõnul väga raske. «Võib-olla siis, kui tuled esimest korda mängima, aga mulle pole see enam väga keeruline,» lausus Maask, kes on pidanud ratastoolis liikuma juba viimased viisteist aastat.

Erilised toolid

Kuigi ratastoolitennises kasutatakse kergemaid toole, mis on mõeldud just äkilisteks kiirendamisteks ja pidurdamisteks, nimetas Maask kõige raskemaks tooliga liikuma saamist. «Kui hoog on juba sees, siis keerata on lihtne, aga pidama saada on jällegi raske. Kõige keerulisem on tagurpidi kiirendamine,» kirjeldas ta.

Praegu on Tähtvere tennisekeskuses kasutada kaheksa ratastooli. Tanel Joost kasutab mängimiseks enda isiklikku tooli, mille valmistas talle tema enda invatarbeid tootva firma Händikäpp Imidz tootmisjuht. Joost püüab enda sõnul tennist mängida nii palju kui võimalik ehk nii palju kui tööst ja kodusest elust aeg üle jääb.

1991. aastal autoavariisse sattunud ning sellest ajast ratastoolis liikunud Joosti tõmbab tennise juures eelkõige õppimise moment. «Pole ju kunagi tennist mänginud, aga kui sa näed, et midagi hakkab juba välja tulema, et pall hakkab üle võrgu minema, siis see pakub rahuldust. Liikumist on ka täpselt parajalt: otseselt võhmale ei aja, aga on hea vaheldus tööpingele,» rääkis ta.

Liikumine ja löök

Tennisemängu kõige raskemaks osaks nimetas Joost nagu Maaskki liikumist. «Liikumine ongi kõige olulisem. Pallilöömine on teisejärguline, sest pallini on vaja kõigepealt jõuda. Kergem tool aitab sellele väga palju kaasa, aga selleks, et heal tasemel mängima hakata, tuleb ikka palju trenni teha,» sõnas Joost. Ta tunnistas, et praegu on talle veel keeruline ka tennispallile pihta saada.

«Ratastooliga peab väga täpselt sihtima ja lugema palli põrget. Kui oled liiga lähedal või kaugel, siis on juba keerulisem lüüa,» sõnas Joost.

Tartu treeningurühma juhendaja Madis Sprengi sõnul ei ole tava- ja ratastoolitennise reeglites muud vahet kui see, et viimasel juhul on lubatud kaks põrget. «See teeb mängu kergemaks, aga liikuda tuleb ikkagi kogu aeg,» selgitas ta.

Tartu harrastajate kohta ütles treener, et kuigi koos on käidud vaid mõned kuud, lähevad treeningud väga hästi. «Ma loodan, et minu õpilased lähevad siit kunagi ka Eesti meistrivõistlustele mängima,» lausus Sprenk. Ta nentis, et maailmas mängitakse ratastoolitennist väga kõrgel tasemel ja 1992. aastast kuulub see paraolümpia spordialade hulka.

Toetajate abiga

Tartu treeningurühma kohta lausus kiidusõnu ka Eesti invaspordi liidu peasekretär Signe Falkenberg. «Tartu mängijad on olnud fantastiliselt tublid. Nad hankisid omale alustamiseks ise toetajad ja selles mõttes tuleb võtta nende ees müts maha. Ma ei teagi teist sellist juhtu. Niivõrd tublid poisid,» kiitis Falkenberg. Tema sõnul hangiti toetusraha eest Tartusse hiljuti veel kaks ratastooli juurde.

Falkenberg nentis, et tegelikult peaks invasportlaste treeningute raha tulema kohalikult omavalitsuselt. «Näiteks Tallinnas on puuetega inimeste spordi pearaha ja me kavatseme koos Eesti paraolümpia komiteega pöörduda samas küsimuses ka Tartu linnavalitsuse poole,» lausus ta. Tartu linn maksab vaid kuni 19-aastaste noorte pearaha.

Praegu toetavad Tartu ratastoolitennist Maainvest, Giga, Randveri Hambaravi, Siim Varad, Mapri ja mõned eraisikud. Tartu ratastoolitennise treeningutele on kaasa aidanud ka Eesti tenniseliit.