Linnaraamatukogu näitab osakest baltisaksa kultuuripärandist

Aime Jõgi
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lisaks raamatutele ja kahele teklile on välja pandud ka üks vanaaegne rapiir, mille kohta Tartu Ülikooli muuseumi koguhoidja Virge Lell märkis, et see on floreti-taoline torkerelv, mis on muuseumisse saadud Tallinna kodu-uurimise ringi liikmetelt 1982. aastal.
Lisaks raamatutele ja kahele teklile on välja pandud ka üks vanaaegne rapiir, mille kohta Tartu Ülikooli muuseumi koguhoidja Virge Lell märkis, et see on floreti-taoline torkerelv, mis on muuseumisse saadud Tallinna kodu-uurimise ringi liikmetelt 1982. aastal. Foto: Ago Pärtelpoeg

Tartu linnaraamatukogu neljanda korruse fuajees näeb uut näitust «Baltisakslus – soole rajatud kindlus». Seal on valik ilukirjandust, samuti annab see väikese ülevaate baltisaksa kultuuripärandist.

Väljapaneku koostaja üliõpilane Sander Kaasik ütles, et sattus seda tegema puhtjuhuslikult.

«Möödunud sügissemestri esimestes loengutes avaldas meie kirjandusseminari juhendaja Kadri Tüür kahetsust, et üliõpilastööd jäävad sahtlitesse tolmuma, kuigi mitmed neist vääriksid artikliks vormistamist ja avaldamist,» rääkis ta. «Samal semestril läbisin Liina Lukase aine – baltisaksa kirjandus eesti kirjandusloo taustal –, mille üks nõudeid oli kirjutada baltisaksa kirjandusteose kohta essee. Haarasin initsiatiivi ja tegin ettepaneku avaldada soovijate kirjatööd Tartu linnaraamatukogu kirjandusveebi lugemissoovituse blogis.»

Üliõpilaste tööd ongi nüüd lugemiseks väljas ka näitusel ning näituse keskmeks olevad baltisaksa autorid on valitud selle alusel, kelle vastu tudengid olid tundnud huvi.

Sander Kaasiku sõnul pakub näitus tagasivaadet baltisaksluse kui kultuurifenomeni kujunemisele kogu selle eksistentsi vältel alates rüütlitele läänimaade jagamisest kaugel põhjalas kuni tagasipöördumiseni ajaloolisele kodumaale 1939. ja 1941. aastal.

Selle perioodi vältel jõudsid alad mitmel korral omanikku vahetada, kuid kohalik võim jäi ikka baltisakslaste kätte.

Sander Kaasiku meelest tuleks nüüd küsida, kuidas ometi jõuti kodumaast äralõigatult ja isolatsioonis suurte saavutusteni teaduses ja kunstis?

Üks verstaposte on ülikooli rajamine Tartusse. Eestlastele on see kaudses seoses rahvahariduse edendamisega, kuid sel oli otsene mõju baltisaksa haritlaskonnale. Ülikool võimaldas baltisakslastel jätkata teadustegevust Saksamaal ja Venemaal ning meelitas siia talente ka väljastpoolt kohalikku haritlaskonda.

Baltisakslaste seast on saanud eesti kultuurilugu rikkamaks mitme maailmanime poolest, nagu Karl Ernst von Baer, Alexander von Bunge, Heinrich Lenz, Eduard von Toll või Jakob von Uexküll, ja see keskkond on meelitanud siia suurmehi ka mujalt, näiteks Friedrich Georg Wilhelm von Struve. Tartu ülikool on selle teadustraditsiooni järjepidev kandja ning seetõttu on näitusel saksa korporatsiooni tekli kõrval väljas ka eesti korporatsiooni Fraternitas Liviensise tekkel.

Näituse teine koostaja Ago Pärtelpoeg märkis, et lisaks raamatutele ja kahele teklile on välja pandud vanaaegne rapiir, mille kohta Tartu ülikooli muuseumi koguhoidja Virge Lell märkis, et see on floretitaoline torkerelv, mis on muuseumisse saadud Tallinna kodu-uurimise ringi liikmetelt 1982. aastal.

«Baltisakslus – soole rajatud kindlus» jääb avatuks 20. maini.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles