Mõnd seent tuleb karta kui vanakurat välku

Vilja Kohler
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Valge kärbseseen ei muutu kupatamisel ohutuks. Isegi väikese tüki allaneelamine põhjustab mürgisust, mis võib lõppeda surmaga. Eestis küllaltki sage seen augustist oktoobrini.
Kõige rohkem aetakse valget kärbseseent segi šampinjonidega, mida eristab valgest
kärbseseenest eoslehekeste värvus. Valge kärbseseen on üleni valge, sh eoslehed, kuid šampinjonide eoslehtede värvus varieerub heleroosast kuni tume-punapruunideni.
Valge kärbseseen ei muutu kupatamisel ohutuks. Isegi väikese tüki allaneelamine põhjustab mürgisust, mis võib lõppeda surmaga. Eestis küllaltki sage seen augustist oktoobrini. Kõige rohkem aetakse valget kärbseseent segi šampinjonidega, mida eristab valgest kärbseseenest eoslehekeste värvus. Valge kärbseseen on üleni valge, sh eoslehed, kuid šampinjonide eoslehtede värvus varieerub heleroosast kuni tume-punapruunideni. Foto: Vello Liiv

Pealkiri ei ole kirjanduslik liialdus: Eestis on ligi kakssada vähem või rohkem mür­­gist seent ning meil kasvava 15 seeneliigi söömine võib lõppeda surmaga.


Tartu Ülikooli Kliinikumis on arstide hoole all ränga seenemürgistuse saanud keskealine naine. Läinud nädalal ja ka eile oli ta üliraskes seisus. Arstid ei tea päris täpselt, mis seent või seeni ta sõi.
Kliinikumi kõneisiku Kristi Taela sõnul pole seenemürgistusega patsiente tänavu rohkem kui varasematel aastatel. Õnneks ei ole sel aastal seente pärast perekondi haiglasse sattunud nii nagu mullu, kui Põlvamaal sõid rohelist kärbseseent vanaema, ema ja tema kolm teismelist poega.

Ettevaatust, üliohtlikud!

«Valge ja roheline kärbseseen on inimesele eluohtlikud,» toonitab Tartu Ülikooli kliinilise farmakoloogia dotsent, vanemteadur Anti Kalda. «Kui neid söönud inimene kiiresti arstiabi ei saa, tekib tal paari-kolme päeva pärast maksapuudulikkus, mis võib lõppeda surmaga.»

Kurja juured on valges ja rohelises kärbseseenes raskeid maksa- ja neerukahjustusi tekitavad ama­­toksiinid. Valge ja rohelise kärbseseene mürgistust raskendab asjaolu, et mürgistusel on pikk peiteaeg ja mitu järku. Esimesed nähud ehk iiveldus, oksendamine, kõhuvalu ja -lahtisus ilmnevad enamasti alles 6–8 tundi pärast seente söömist.

Seejärel inimese enesetunne näiliselt paraneb, kuid 24–72 tunni pärast tekivad mürgistuse teises järgus maksa- ja neerukahjustused.

Selle aasta Eesti Looduse kolmandas numbris kirjutab Tartu Ülikooli teadur Irja Saar, et Eestis on valge kärbseseene söömine teadaolevalt kolmel korral lõppenud surmaga.

Ka meie parkides kasvava muskariini sisaldava punaka narmasnuti söömine võib halvimal juhul tuua surma.

Mürgistustunnused ilmnevad poole kuni kahe tunniga pärast selle seene söömist: tekivad iiveldus, oksendamine, kõhulahtisus, rohke higi-, sülje- ja pisaravool, sageli ahenevad pupillid ning tulevad nägemishäired. Hiljem südametegevus aeglustub, vererõhk langeb, tekib šokiseisund ja abita jäädes võib inimene surra.

Ka esimeste seenerõõmude hulka kuuluvad kevadkogrits, sügiskogrits ja hiidkogrits pole võhikule ohutud, sest need seened sisaldavad vees lahustuvat gü­­ro­­mitriini ja on seega söödavad vaid kupatatult.

«Kupatamisel eralduvad mürgid seenest keeduvette või lagunevad keetmisel,» selgitab Anti Kalda. «Kindlasti tuleb meeles pidada, et seente mikrolaineahjus kuumutamine ei asenda kupatamist.» Ka Eestis on teada mõned mürgistusjuhtumid, mille korral oli kogritsaid kupatamise asemel kuumutatud mikrolaineahjus.

Güromitriinimürgistuse esmased mürgistusnähud ehk oksendamine, kõhuvalu ja -lahtisus, peavalu ning nõrkustunne tekivad 4–6 tundi pärast seente söömist. Halvemal juhul võib hiljem kahjustuda maks, inimene võib ka surra.

Anti Kalda lisab, et kui kuuseriisikad ja porgandiriisikad välja arvata, tuleb kõiki teisi riisikaid hoolega kupatada ning loputada, sest muidu tekitavad needki seened mürgistuse, mis väljendub kõhulahtisuses.

Ohutumad kurjategijad

Punases kärbseseenes ja panterkärbseseenes on mitmeid kesknärvisüsteemi mõjutavaid ehk peas segadust tekitavaid aineid. Mürgistusnähud tekivad umbes pool tundi pärast seente söömist. Inimene tunneb alguses suukuivust, ta pupillid laienevad ja vererõhk tõuseb. Hiljem võivad tekkida motoorne ja psüühiline erutus ning meelepetted. Raskemal juhul võivad tekkida ka krambid ja südameseiskus.
Kuigi parkides ja koduaedades kasvavad noored tindikud on seenemaiasmokkade hulgas väga hinnatud, on neilgi peidus pool, sest ütlus «sada ja seened» ei lähe tindikutega kokku.

Põhjus on soomustindikus ja voldilises tindikus leiduv kopriin, mis on sarnane kroonilise alkoholismi võõrutusravis kasutatud disulfiraamiga. Nii disulfiraam kui ka kopriin pärsivad organismis etanooli lagundamist, selgitab Anti Kalda. Tulemus: organismis kuhjuvad alkoholi ainevahetuse vaheproduktid ja inimesel tekib kiiresti väga halb enesetunne.

Kui napsu kõrvale tindikuid süüa, hakkavad nägu ja kael õhetama, inimene higistab kõvasti, süda taob üha kiiremini, tekivad tuikav peavalu ja iiveldus, võivad esineda hingamisraskused. Mõnel juhul võivad ka nina ja kõrvalestad sinakaslillaks muutuda.

Et endale mitte häda kaela tõmmata, tuleb õppida seeni tundma, sealhulgas ka mürgiseeni, soovitab Anti Kalda. Kui aga inimene tunneb end pärast seente söömist halvasti, on vaja ruttu arsti juurde minna. «Ka maksakahjustust on teatud ajani võimalik ära hoida, kui õigel ajal abi saadakse,» kinnitab Anti Kalda.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles