Ammu alanud maareformi lõpp venib, kuid paistab siiski

Vilja Kohler
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: TPM

Noort metsa või suurt võsa kasvatav maatükk on enamasti märk sellest, et maal pole peremeest. Seda ka sõna otseses mõttes, sest kuigi maareformi algusest möödub  peagi veerandsada aastat, pole Eestis ega Tartumaalgi seni kõigil maadel üht kindlat omanikku.

Haaslava vallas Unikülas on ligi 30-hektarine maatükk üks sellistest. Suurem osa maast on haritud, kuid osal kõrgub juba noor mets.

«See maa on meie kohaliku põllumehe kasutuses, aga ta pole siin ja teistel enda kasutusse saadud maatükkidel viieteistkümne aastaga oma õigusi vaba põllumaa erastamise osas kasutanud,» selgitas Haaslava valla maa- ja ehitusnõunik Heiki Tooming.

Maa-ameti teatel oli Haaslava vallas tänavu 28. veebruariks katastrisse kantud 93,7 protsenti maadest. Kogu Tartumaal oli samaks ajaks katastrisse kantud 95,3 protsenti maadest.

Valdades ja linnades on kas era-, munitsipaal- või riigi omandis olevate katastrisse kantud maa protsent erinev. Kõige lähemal maareformi lõpetamisele on Võnnu, Kambja, Vara, Laeva, Tähtvere, Rõngu, Rannu ja Meeksi vald, neis on katastrisse kantud 97–98,9 protsenti maadest. Kõige vähem maast on katastrisse kantud Kallastel ja Piirissaare vallas.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles