Sulev Otsing seisab oma ärklikorruse toas. Vaatan seal tema pilte ja sirvin luuletusi. «Teil siin kellad kõik seisavad!» märkan ühtäkki. «He-he-hee... Kulus läbi see kell!» kuulen vastust.
Elvas elab härrasmees pilte täis majas
11. september 2010, 10:26
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sulev Otsing on 86-aastane kunstnik, luuletaja ja endine kaevur, kes elab koos oma naise Leiliga Elvas väikese aiaga majas.
See on väga puhas ja väga vaikne maja, mille aed on ilu eest hunniku diplomeid välja teeninud. Pikast elust, mis selle maja elanikel mööda on veerenud, annavad tunnistust pildid. Kõik toad ja seinad on pilte täis.
Päritud viga
Allkorrusel ripuvad maastikud. Tundmatu ürgorg, vanad männid ja liivarand, kirglike pilvedega merevaade.
«Enamik on mul oma pea looming,» ütleb Sulev Otsing, näpuga pea poole osutades. «Tuleb kujutis silme ette, hakkad maalima ja tegema, ja ongi! Joonistamine ja maalimine – see on mul päritud viga!»
Sulev Otsingu emapoolse vanaisa vend, kelle eesnime Sulev Otsing enam ei mäleta, kuid kelle perekonnanimi oli Suurmann ning kes elas Düsseldorfis, olevat olnud suur kunstnik.
Sulev Otsing joonistas ise juba enne kooliminekut. 1939. aasta kevadeks oli tal otsus küps: kunsti tuleb edasi õppida Pallase kunstikoolis. Läkski Tartusse, tegi katsed ära. Tööd hinnati heaks ja öeldi, et tulgu sügisel kooli.
Mõni päev enne seda, kui kooliaeg pihta hakkas, suri ema. Kodune elu pöördus pea peale ja noormehel jäi kooli minemata. Ees olid veelgi keerulisemad ajad – kogu maailm pöördus pea peale.
«Millal nüüd viimati pintslit käes hoidsite,» küsin korraks.
«Ah, ei hakka neid otsima enam. Paar aastat tagasi või poolteist, kui viimase pildi ehk tegin,» ütleb Sulev Otsing. «Ma ei tea, mis on. Tuju on nagu pealt ära läinud...»
Perenaine Leili Otsing tuleb ja pakub kommi.
Suu saab magusaks ja jutt läheb ladusamaks. Selgub, et paremad pildid on üleval.
Vaatan murelikult Sulev Otsingu jalgade poole ja küsin: «Kuidas me ülesse saame?»
«Mööda treppi ikka,» muigab mees vastu ja hakkab ees minema. Läheme tükk aega. Iga astme ees võtame hoogu. Lõpuks oleme päral.
Ülemistes tubades on suvelõpuvalgus. Kardinamuster ja päikeselaigud võbelevad põrandal. Siin on Sulevil ja Leilil õdus magamistuba. Voodi kohal ripub jälle mitu pilti. Üks näib üleannetu – napis rõivais tütarlapsed.
«Need on mul ühe pildi pealt maha joonistatud!» rehmab kunstnik käega.
Ärklikorruse tagumise toa otsaseinas ripuvad kolme venna portreed. Keskmine neist – baretiga – on Sulev Otsing ise. Vennad Martin ja Heini on teine teisel pool.
«Üks suri, mürsukild südame all, Kaliningradi lähistel, teine Siberis Sverdlovskis. Õde Tea, kelle pilti siin ei ole, on ka surnud,» ütleb Sulev Otsing.
Selle toa pildi peale pandud inimesed ongi kõik enamasti surnud. Tuleb välja, et nad ise ei ole teadnudki, et üks kunstiandega mees on neid maalinud.
Artur Rinne on ka seinal.
«Temast oli ühes raamatus tikutoosisuurune pilt, sealt pealt maalisin,» ütleb Sulev Otsing. «Arturi laulud on ilusad, mulle meeldivad.»
Vaatan veel uute piltide järele ja küsin, kas nüüd on kõik.
«Oot-oot, ma näitan. Mul läks meelest ära. Siin kapis,» ütleb Sulev Otsing ja liigub sokkide sahinal kamorkaukse suunas. Ja sealt need tööd alles tulevad.
Naabritüdruk lehmadega karjas Võrumaal! Naabritüdruku nimi oli Marta, seda mäletab Sulev Otsing täpselt. «Ma ise käisin ka viis aastat karjas,» märgib ta.
Meriküla dessant – 1944. aasta 14. veebruar! Sulev Otsing on ise selle lahingu sees olnud ja mälu järgi pildi teinud. Tulevahetus kestis kella kolmeni öösel, surmasaanuid oli sada kakskümmend. Kole!
Sulev Otsing elas üle sõjavangiaastad ja metsatööd Karjala-Soomes ning Siberi-aja. Kui ükskord kõigest pääses, mõtles taas kunstiõpingutele. Aga et raha oli vaja, töötas aastakese Tartumaal Matjamal. Oli kaupluses liharaiuja. Sealt, Vara vallast leidis pruudigi. «Eks seal tüdrukuid oli,» ütleb ta. Et Leili ise on allkorrusel, siis võib rääkida, ei ta kuule. «Aga Leili hakkas kõige rohkem sarve, tema võtsin ära! Leili on hea ja kuri. Leili on kõik!»
17 aastat maa all
Järgmine töökoht oli Sulev Otsingul Kohtla-Järve ehitustrustis ja siis seitseteist aastat Kukruse kaevanduses.
Sulev küünitab kamorkaukse ees. Istuda ei taha, seisab. Ja muudkui tõstab raamimata pilte välja. Näe! Ongi tema naine Leili, jalgupidi Uljaste järves Virumaal. Leili on väga ilus.
Siis tuleb kaevanduse pilt. Üleni pruunides värvides, raske, mehed rassivad.
Siis pilt naise emast, kes loeb karmi näoga üht raamatut.
«Tema sõnul olin ma üks Võrumaa pätt,» ütleb Sulev Otsing, ja asetab ämma maha.
Küsin, mis inimesed tema piltide kohta ka ütelnud on.
«Ei ole hästi öelnud keegi midagi ja halvasti ka ei ole,» vastab autor. «Päris lolliks pole peetud...»
Kui Kukruse kaevandus suleti, müüs mees oma Kohtla-Järve maja maha ja kolis Elvasse.
Kaevandustöö kõrvalt püüdis Sulev Otsing ikka ka kunsti õppida, oli Tartu kunstikoolis kaugõppur, aga kunstilaagrites oma pingelise töö pärast käia ei saanud. Võttis osa Kohtla-Järve kunstiringide tegevusest – portreede maalimist õpetas talle Ilmar Hallap.
Sulev Otsing hakkas eriti hoolega maalima just pensionipõlves. Elvas on olnud tema piltidest kolm näitust. Viimane oli siis, kui Sulev Otsing sai 85-aastaseks – eelmisel kevadel.
Siis käis tema pilte vaatamas ja neid näitusele valimas Tartumaa Muuseumi pedagoog-kuraator Anneli Aan. See naine on kõik Sulev Otsingu luulevihikud samuti läbi lugenud. Osa tekstegi, mis sobiksid ettelugemiseks või kellelegi viisistamiseks, sealt arvutisse löönud.
«Kindlasti on ta omanäoline autor. Visa ja tugev natuur,» ütleb Anneli Aan, kui palun tal Sulev Otsingu loomingut hinnata.
«Ei hüljanud see mees kunstitegemist, mis juhtub sageli ka kõrgelt õppinud kunstiinimestega. Samas peab ta väga oluliseks sõnalist väljendust. See tundub aus ja asjade olemust tabav,» lisab ta.
Maiele
«Üle põlluääre toominga all, kus järv ja paju hall, seal saime kokku kahekesi, kus laulis ööbik, läikis vesi,» loen ühest Sulev Otsingu vihikust talle endale juhuslikult ette mõned read.
«See on mul üks pruudikene, pruut on ka ammu mulla all juba,» ütleb Sulev Otsing neid ridu kuuldes. «Maie oli ta nimi.»
Loen edasi: «Olime seni, kui lahkuda võis. Kas olid tõeline jaaniöö õis või juba sügis ja lehtede langus. Miks armastus äragi hangus?»
Sulev Otsingul on jutt parasjagu otsas. Oleme mõlemad natuke aega täiesti vait.
«Mis on inimese elus siis see kõige tähtsam, mille pärast tasub elada,» küsin.
«Ee-eeh, kes seda kinni võtab! Eks ta armastus ole või. Ei tea.»
CV
• Sündinud 3. mail 1924 Võrumaal Toolamaa vallas.
• Koolis käinud Võukülas, Leevakul ja Kauksis.
• Saanud sisse Pallase kunstikooli.
• Sõja ajal õppinud Tartu autokoolis.
• Töötanud kaubanduses ja ehituses.
• Olnud 17 aastat kaevur Kohtla-Järvel.
• Kogu elu maalinud ja luuletusi loonud.
• 60 aastat abielus Leiliga.
• Elavad Elvas. Lapsi ei ole.
Pere
Minu ema Alviine ja isa Daniel
kasvatasid lapsi ja pidasid talu,
isa põllu külvas maha iga kevadel,
ei tundnud nad väsimust ega valu.
Nendel meid lapsi oli neli,
Mina, kõige noorem, ei käinud veel koolis,
käis kuskil koolis mu vanem veli,
õde, kõige vanem, juba poisse noolis.
Ema varakult tööga tappis, ära suri,
siis tuli sõda ja lõhkus me pere,
ühe venna viis endaga saatus kuri
ja teine sõjas mulda jättis vere.
Ka õde juba lahkund igaveseks,
isa ammu jättis maha selle ilma,
kes küll maha selle kurbuse peseks,
kui kõigele mõtled, pisar tuleb silma.
Sulev Otsing, 1999