|
|
|
|
|
|
|
 |
Ökoegoism ja ökoloogiline jalajälg
27.11.2008 16:39
Nils Niitra, Tartu Postimees
Minu enda tuttavate-sõprade seas on palju niinimetatud ökoinimesi, kes
järgivad enda sõnutsi vähemal või rohkemal määral keskkonnasõbralikku
elulaadi. Ent minu jaoks on sõna «öko» kogu oma trendikuses hakanud
muutuma liialt laialivalguvaks. |
| |
|
|
Nils Niitra |
|
|
|
|
Mis tähendab ikkagi olla ökoinimene – kas seda, kui minu elukeskkond toidust kuni elamiseni on valmistatud keskkonnasõbralikest materjalidest ja mul on elektriauto?
Või eelkõige seda, et ma jälgin teadlikult iga päev, kui suur on minu ja mu perekonna ökoloogiline jalajälg ehk meie poolt keskkonnale tekitatav kulu.
Kallis luksus
Kui inimene sööb Brasiiliast toodud mahebanaane ja kasutab maja soojustamisel keskkonnasõbralikku, olgugi Uus-Meremaalt kohale toodud lambavilla, siis nimetaksin teda pigem ökoegoismiks.
Kulu paari kasti mahebanaanide Eestisse vedamisele võib olla keskkonna jaoks lõppkokkuvõttes suuremgi, kui vedada siia terve konteineritäis tavalisi banaane.
Uus-Meremaalt veetava lambavilla lõpphind on keskkonnale tõenäoliselt valusam kui Eesti ehitustööstuse valmistatud klaasvilla hind. Ja mõttetult kalli mahebanaani ostjale on tähtis ainult see, et vili ei sisaldaks pestitsiide, nii nagu ei leidu ökoloogilises soojustusmaterjalis teatud allergeene.
Ökoloogiline egoism kujutab endast ühiskonna viie protsendi soovi ja võimalust lubada endale paremat, ohutumat ja sageli kallimat kraami kui ülejäänud 95 protsenti. Siin ei ole tegelikult tähtis see, kui palju banaan või lambavillast soojustuspaneel lõppkokkuvõttes keskkonnale maksma läks. Tähtis on see, et minu ego ümbritseks ükskõik millise keskkonnahinnaga kohale tassitud esemed, mis on väidetavalt «öko».
Sageli ei pruugi ökoegoist endale isegi aru anda, kui palju ikkagi on lambavillast toodetav soojustusmaterjal rohkem «öko» kui tavaline klaasvill, mida minu teada toodetakse klaasijääkidest. Piisab sellest, kui ajada talle udu looduslikkusest, keskkonnasõbralikkusest ja kasutada muidugi ohtralt sõna «öko», «mahe» ja nii edasi.
Mida ja miks valida
Kui keegi tahab aga olla tõeline ökoinimene, peaks ta vaatama oma ninast kaugemale ja mõtlema ka ülejäänud 95 protsendi inimeste vajadustele ning mõistagi kogu ökosüsteemi jätkusuutlikkusele.
Ühe pere ökoloogilise jalajälje mõõtmine praktilisel tasemel on praegu veel paraku lapsekingades, sest see on lihtsalt väga keeruline.
Mida ikkagi osta kauplusest, kas Lätis valmistatud kohukest või Eesti oma?
Hea küll, Läti piimatööstus on ilmselt Tartu poest kaugemal kui Tallinna oma. Aga võibolla on ta oma piimaringid paremini korraldanud ega vea näiteks toorainet teisest riigi otsast?
Võibolla kasutab üks piimatööstus kohukeses välismaalt sisse veetud taimerasva ja teine mitte? Ja kust pärineb šokolaadiglasuuri valmistamiseks kasutatav kakaouba ja milliseid teid pidi see Eesti või Läti piimatööstustesse jõudis?
Võibolla kulutavad Läti piimatööstuse seadmed kohukese valmistamiseks vähem elektrienergiat. Ma ei tea seda.
Tuulegeneraatori eluiga on 10-15 aastat. Pärast seda vajab generaator väljavahetamist. Kas selline elektri tootmise viis jätab endast ikka väiksema ökoloogilise jalajälje kui tuumaenergeetika või ka põlevkivijaamad? Kas plastpakendite pesemiseks on ökoloogiline enne nende konteinerisse viskamist puhast joogivett raisata ja nii edasi.
Enne, kui keegi nendele küsimustele teadusliku põhjalikkusega ei vasta ega loo ökoloogilise jalajälje arvutamise süsteemi terve ühiskonna ja seega ka ühe perekonna jaoks, on väga keeruline olla tõeline ökoinimene.
Selge on see, et tarbimismaniakist keskkonnasäästjaks kasvamine on ja jääb paljudele võimatuks ülesandeks, sest tõeliselt keskkonnasõbralik elulaad eeldab paratamatult mõnestki mugavusest loobumist. Näiteks Brasiilia mahebanaanist naabrinaise kaalika kasuks. |
|
|
|
|
|
|
|
