See, mida Marko Asmer, Eesti üheks andekaimaks roolikeerajaks peetu, lõppeva aasta finišisirgel tegi, pole põrmugi järgimist vääriv. Jah, BMW Sauberi testisõitjaks pürgimine pärast Briti vormel-3 sarja võitmist võis kergitada ta Eesti parimate sportlaste valimisel kettaheite maailmameistri Gerd Kanteri järel teiseks, aga signaal, mille tema edukas kihutamine üldsusele saadab, on pehmelt öeldes petlik. Tavaliselt kiputakse säärastel juhtudel, kui pealtnäha tavaline Eestimaa noormees jõuab väheste valitute jumaldatud seltskonna uksepakule, elutargalt targutama, et kui midagi tahta, siis pole miski võimatu. Siinkohal ei maksa laskuda mõttetuisse arutlusisse, miks Asmer pole BMW Sauberilt veel vastust saanud. Mõistlikum on meelde tuletada tõsiasja, et Asmer pole mingi tavaline noormees.Tal on trump, mida tuhandeil temasugustel noortel ka parima tahtmise korral võtta pole: endisest vormelisõitjast isa, kes oli valmis vaat et maja panti panema – rääkimata sponsoreilt veenva jutuga välja pumbatud miljoneist kroonidest –, peaasi, et poiss suure unistuse poole saaks püüelda. Isa-tegurist tulenevalt polegi Asmeri eeskuju järgitav. Kuid oleks ebaaus ja -õiglane seetõttu kõigil teistel autospordiunelmaga noortel süütevõti välja tõmmata ja kaevu visata. Lõppeks, kui otsustada pealtvaatajate huvi järgi, on autosport ikkagi eestlaste lemmikala, mitte suusatamine, jalg- ega ammugi korvpall. Mida teha, et säästa autosporti suusatamise ja korvpalli saatusest? Nii nagu Asmeri tublide sõitude kohta annab leida küsitavusi, on võimalik ka liikluse negatiivsetes trendides näha positiivset. Esiteks, juhiloata sõitmine. Vaieldamatu on tõsiasi, et edukas autosportlane saab kasvada ainult sellest, kes alustab varakult – ehk juba siis, kui jalad vaevu pedaalideni ulatavad. Autotunnetus tuleb varakult verre saada. Teiseks, kiiruse ületamine. Pole kahtlust, et võidusõit on pesueht adrenaliinijaht. Selleks, et adrenaliini maitse verre saada, tuleb liikluseeskirja – ja mis seal salata, ka füüsikaseadusi – eirata. Ent mõlemal juhul hakkab politsei innuga turja. Asja ei tee paremaks ka euroraha abil hoogustuv teede asfalteerimine, mis on kui euroliidu vandenõu Eesti autospordi vastu. Nagu keegi ralliässadest olla kunagi öelnud: kõva mees pole see, kes sõidab sirgel 200-ga, vaid see, kes läheb kurvi 31-ga, kui kurv kannatab heal juhul 30. Fakt on see, et mida rohkem kruusaseid, käänulisi ja künklikke asfaltteid alles jääb, nagu neid leidub Soomes, seda parem. Vaadake või soomlaste ebaproportsionaalselt massiivset esindatust nii WRC kui vormel-1 sarjas. Ja mõistagi ei tule kasuks see, millega autofirmad viimasel ajal kelgivad: et nende uustoodang pidurdab ise, kiirendab ise, kontrollib kurvis trajektoori ise. Selleks, et noores tekiks tehnikahuvi, mis on autosportlasele sama elementaarne nagu suusatajale teadmine määrdekunstist, peab ta kättpidi mootoris olema (loomulikult siis, kui mootor ei tööta). Aga tõstke uute autode kapott üles – ja isegi vilunud remondimehed tõstavad sageli käed. Ent mäletate, millega alustas 13 aastat tagasi võistlemist Markko Märtin, Eesti edukaim rallisõitja? Lada Samaraga. Eestil ei ole autotööstust nagu Saksamaal või Prantsusmaal, Itaalias või Hispaanias, mis puhuks autovõidusõidu vastu üles rahvuslikku huvi. Eestil ei ole suurt autoturgu, mis ärgitaks suuri firmasid siit oma tiimi kihutajaid palkama. Ja ammugi ei ole Eestil rallivõistlust ega vormelirada, mis meid autospordi maailmakaardil hoiaks. Ainsad, mis Eestil leidub, on euroopalikult alalhoidliku korrektsuse raami surumata adrenaliinijanus noored uljad mehed, euroopaliku standardi järgi alaarenenud teedevõrk ning nõukogude ajast järele jäänud või läänest siia veetud romukandidaadid, mis Euroopas eluohtlikuks ja keskkonnavaenulikuks tembeldataks. Karta on, et mida euroopalikumaks kõik liikluses muutub, seda olematumaks haihtuvad autospordis Eesti eelised. Ja siis jääbki vaid loota papa Asmeri sugustele jäärapäistele, üdini entusiastlikele, ohverdamismeelseile, laialdaste sidemete ja paksu rahakotiga padufanaatikuile. |
kõik galeriid
