Aga see pole siiski tõsi. Vanad postkaardid ja fotod, albumid ja soliidsed Tartu ajaloo käsitlused veenavad meid hoopis vastupidises. See piirkond Emajõe kaldal on juba ammusel ajal olnud tähtis sadamakoht, siin on seisnud väärikad klassitsistlikud hooned. Paljud lugejad vist ei usu seda juttu. Aga palun, vaatame koos Eesti arhitektuuri ajaloo raamatusse. Ja ennäe, seal tõstetakse teiste Tartu klassitsistlike hoonete ehedate näidete seas esile ka seltsimaja Emajõe kaldal Auriku tänavas ja haiglahoonet Kaluri tänavas.Teine maailmasõda hävitas ja invaliidistas mitmete eelmiste põlvkondade püüdlused, töö ja loomingu, järjest kaunimaks kujundatud Emajõe Ateena. Seepärast teavadki pärast sõda sündinud praegust Plasku-Tasku kanti kui bussijaama-bensiinijaama oma ümberringi laiuva sisutu tühermaaga Emajõe ja Turu tänava vahel. Kuid – siinse ala minevik pole olnud kaugeltki kehvem kui praegune olevik. See ala pole olnud kõrvaline ja tähtsusetu ei siin ega südalinnas elanud-tegutsenud elanikele. Haigla, käsitöökool ja vabrikud Inimesed ja nende ettevõtmised loovad igal ajal eluks vajaliku keskkonna. Näiteks otse Emajões peegelduvas hoones, praeguse kingaäri Walking kohal, asuski tsaariajal too linna seltsimaja (iseseisva Eesti riigi ajal linna laenukassa ja esindussaun). Selle taga, Kaluri tänava ääres esinduslikus hoones aga paiknes «1841. aastal avatud ringkonna haigla Liivimaa Kubermangu Ühiskondliku Hoolekande Kolleegiumi ja kreisiarsti valitsemisel». 1891. aastal aga hakkas koguni Tartu ülikool siinse ringkonnahaigla üht osakonda kasutama oma hospitaalteraapia kliinikuna. 1895. aastal võttis Tartu linn kubermangu ringkonnahaigla üle oma alluvusse ja 1899. aastal muutus see Kaluri tänava esinduslik hoone linnale veelgi olulisemaks. Ülikooli professori, hilisema tsaar Nikolai II ihuarsti Werner Zoege von Manteuffeli eestvõttel avati Kaluri tänava ravikeskuses ülikooli hospitaalkirurgiakliinik. Lisame veel, et siin tegutsenud professor Manteuffel oli Venemaa esimesi südame- ja kilpnäärmeoperatsiooni tegijaid, esimesena maailmas hakkas ta operatsioonidel kummikindaid kasutama. Need viimatised ajaloolised sündmused said teoks küll hiljem Toomemäe kliinikus. 1912. aastal alustas ülikool Maarjamõisa väljal kahe uue kliiniku ehitamist. Kaluri tänava haigla inventar ja haiged viidi üle Maarjamõisa. Vabanenud hoones aga avati 1921. aastal Naisühingu kutsekool, kus on ilusa käsitöö ja kangakudumise kunsti õppinud paljude emad, ämmad ja vanaemad. Tartu ajaloo käsitlustest saame teada ka vanasti Plasku-Tasku piirkonnas tegutsenud tööstusettevõtetest. Soola tänavas vastu Emajõge on asunud 1910. aastal Lõuna-Eestisse rajatud esimene avalik elektrijaam. Tema linnapoolne naaber Auriku tänavas on olnud Tartu aiaviljaühisuse likööri- ja napsivabrik ning Tartu ja Peipsi sadamate kapteni peakontor. Kaluri tänavas aga andis sajale inimesele tööd nahavabrik Usvansky ja Pojad, siin on olnud lotjade ja puuhoovi omaniku, ärimees Grišakovi valdused. Kaluri tänav ulatus Eesti Wabariigi ajal praeguse turuhoone ja Emajõe vahelise haljasalani. Siin, Uueturu ja Kaluri tänava ristmikul, Kaluri 1, tegutses maailmakuulsa sportlase, maadleja Georg Hacken-schmidti vanematele kuulunud villa- ja värvimistöökoda, tema naabruses aga ootas kliente võõrastemaja Narva (hilisem Central) oma söögikohaga ning villavabrik ja ketrustööstus Estonia. Kaluri ja Uueturu tänava ääres asunud nelja erakrundi omanikud pidid kokkuleppel linnaga oma valdustest loobuma, et linn saaks siia ehitada euroopaliku turuhoone, mis sai katuse alla 1937. aastal. Tarkade meeste jutul Usaldusväärne tõend vanast ajast on foto. Õnn, et on inimesi, kes neid olnud aja jäädvustusi talletavad ja ka lahkelt kommenteerivad, nagu näiteks Arc Projekti juht Jüri Kulasalu ja arhitekt Udo Tiirmaa. Vanadest piltidest kokku monteeritud panoraami puhul käis jutt umbes nii nagu tuntud telereklaamis: kui sa seda vaatad, siis kukud pikali. Vaatasin ja jäin nõutuks: sellist Tartut mina ei tunne. Jaani kirik ei asu ju Emajõe vasakul kaldal, Ülejõel. Ei asugi, Emajõgi käänab, teeb pöördeid, kostsid teadjad inimesed, ja avasid olevikust minevikku vaatamiseks silmad. Et saatus pole meile sellist Tartut pärandanud, nagu seda näitavad piltpostkaardid, siis palusin ma hiljuti oma 80. sünnipäeva tähistanud arhitekt Udo Tiirmaal oma käega sellele haruldasele linnavaatele selgitus juurde kirjutada. Lisaks küsisin temalt kui omaaegse Emajõe kvartali naabruses üles kasvanud tartlaselt: milline oli selle piirkonna miljöö, sisu ja hing? Eks inimeste tegevus loobki keskkonna. Peale juba eespool kõne all olnud suurettevõtete tegutsesid selles piirkonnas õmblejad-rätsepad, kudujad, kodupagarid, kommikeetjad ja mööblitegijad… Kodutööndusega seotud inimesed käisid ise, korv käevangus ja pitskindad käes, oma kaupa pakkumas. Siinkandis oli palju vürtspoodnikke. Peaaegu igal tänavanurgal olid oma lõhnad. Mida rohkem Emajõe ja sadama poole, seda rohkem oli tunda tõrva, heina ja kala lõhna, kvartali sisemuses levis värskelt küpsetatud leiva lõhn. Jõeäärsetes poodides müüdi enamasti talurahvale vajalikku kaupa: petrooli, vikateid, köisi, nahka, villakraase. Ülejõel üles kasvanud Ilmar Raud aga meenutas Auriku tänavas paiknenud sõjasadamat ning meremehi, kes käisid Peipsil Eesti piiri valvamas. Et Emajõe ja Aleksandri tänava vahel olid küllaltki esinduslikud, kõrgetel kivisoklitel puumajad, siis oli siinkandis võimalik veel üks elatusallikas – gümnasistide ja üliõpilaste majutamine. Siin jooksis ringi palju lapsi, oli ka palju tulu- ja iluaedu. Nii et see kant polnud küll mitte millegi poolest mingi südalinna tagahoov... |
Kõik tänased
