Kujutage ette olukorda: olete veetnud kolm aastat bakalaureuseõppes, elades õppelaenuga, seega võlgu, siis järgnes kaks aastat magistrantuuri, kus samuti ei olnud aega tööl käia, sest kogu aeg kulus teaduse peale. Nüüd, olles vaene ja võlgades, saad pakkumise töökohale, kus palk on 6000 krooni kuus. Nelja aasta jooksul pole palgatõusu lootustki, aga vähemalt ei nõuta kohe võlga tagasi. Seis on kurb, aga teadus on kutsumus ning sa võtad töökoha vastu. Aga siis teatatakse, et nad ei pruugi sulle isegi seda 6000 krooni maksta.Võlgu elatud aastad 2005. aastal rõõmustati doktorante teatega, et nad hakkavad saama doktoranditoetust, mis oli suurem kui tollane keskmine palk. Möödunud on pea neli aastat, aga doktoranditoetus on jäänud endiselt 6000 krooni peale kuus. Tegelikult oli minu varasem määrang ekslik – tegu ei olegi ju palga, vaid toetusega. Doktoranditoetus ei anna sotsiaalset garantiid, seega ei suurene doktorandil tulevane pension, ta ei saa sünnitushüvitist ja saab vaid minimaalset vanemapalka. Samas ei ole doktorandil aega palgalisa saamiseks ka töötada, sest doktorantidelt eeldatakse töötundidel kohalolekut. Parimal juhul võib doktorandi palgata instituut ja eks ole ka lootus leida elukaaslane, kes ei pane pahaks, et partner on ülalpeetav. Majanduslikku sõltumatust doktorantuur ei võimalda. Nende ligi nelja aasta jooksul on palgatase väga palju kasvanud – keskmine palk on nüüd 13 300 ja mediaanpalk 9900 krooni kuus. Peaaegu kõik – õpetajatest arstideni – on endale välja vaielnud palgatõusu, aga doktorandid virelevad edasi. Tänapäeva Eestis on neile võimaldatud 6000 krooni väga kurb summa. Sellega saab kõrgelt haritud noor endale lubada vaevu elamisväärset korterit, riideid kaltsukatest ja vahel tüki vorsti. Ei saa mainimata jätta sedagi, et doktorantuuri pääsemiseks on vahepeal kulunud viis võlgu elatud aastat. Praegune õppelaen võimaldab igakuisteks kulutusteks 3000 krooni eeldusel, et suveks leitakse paariks kuuks tööd. See on vähem, kui alampalk võimaldaks. Esialgne doktoranditoetuse maksmise kord eeldas samuti seda, et suveks leitakse alternatiivne sissetulek. Ei ole teadusriiki Et doktoranditoetus emapalga arvutamisel ei loe, võiks laste saamisega oodata tööleminekuni. Väga tubli noor teadlane lõpetab doktorantuuri 28-aastaselt. Väljaõppele on selleks ajaks kulunud üheksa aastat, mille jooksul polnud raha ei elukoha ega auto ostmiseks, ka mitte õppelaenu tasumiseks. Hea seegi, et nüüd on käes tavaliselt keskmise palgaga töökoht ja võib hakata vaikselt oma elu üles ehitama. Tekkinud on teadmistepagas ja haritud inimese maailmapilt, aga selle loomise nimel on elu vahepeal seisnud. Eesti tunneb uhkust oma teadusriigi minapildi üle, aga tegelikkuses pole Eesti riigis kehvemat kutsumust kui teadus. Tegemist ei ole stabiilse töökohaga. Te ei kujuta ju ettegi võimalust, et teie tööandaja teatab ootamatult: «Äkki sa saad palka, äkki ei saa, eks vaatame!» Sotsiaalse garantii puudumine vähendab kindlustunnet veelgi. Tegemist ei ole ka rahaliselt tasuva valikuga, nagu juba juttu oli. Ekslikult arvatakse ka seda, et teadustöö on prestiižikas, tegelikkuses räägitakse teadlastest kui hobitöölistest. Kommenteeritakse, et teadlane ei tee riigi heaks mitte midagi. Kibedalt lisatakse: «Kas teadlased siis tahavad huvitavat tööd ja veel ka raha selle eest? Unistagu edasi.» Ma tõesti ei saa aru, mis õigusega Eesti end teadusriigiks nimetab. Kuniks kutsumust... Nonii, ja jõuangi olulise küsimuse juurde: miks valiks üks täie mõistuse juures ambitsioonikas ja intelligentne noor inimene teaduse? Raha ei saa, kindlustunne puudub, tulevikus tööd leida on keeruline, töökoht on tugeva konkurentsiga ja kõigele lisaks oled rahva silmis kasutu hobitööline, kes elab riigi kulul. Vastus on lihtne: kutsumus motiveerib inimest tegema oma elus sellist valikut. Kutsumus ja unistus, et teadlasena võiks midagi avastada. Ja pimestav ideaal teaduse tegemise võlust, hoolimata praktilistest raskustest. Aga varsti jääb ka sellest väheks, sest kutsumus arveid ei maksa ja kui 6000-kroonise toetusega oli raske ära elada, siis toetusest ilmajäänu peaks küll olema peast põrunud, et ideaali nimel sellise karjääri valikule kindlaks jääda. Samal teemal: «Riik näpistab doktorantide rahakotti», TPM, 22.10. |
Kõik tänased
