Kui hallad on mitu korda maas käinud ja luiged Suurele Katlale talvituma laskunud, siis on aeg käes. Mu Saaremaa kodu vajab teisi aknaid ja mina vaba päeva. Kõigepealt tirin need teised aknad panipaigast välja, pühin tolmu maha ja pesen klaasid puhtaks. Siis käin toad läbi ja teen aknalauad korda. Vaatan, kas leian suve jooksul neile korjunud asjadele uue koha. Ja pesen esimesedki aknad puhtaks. Nii toast kui õuest. Siis uurin, kas sahvririiuli väike naelakarp on alles ja ega haamer pole rändama läinud. Mul käib niimoodi, et mu aknalaudadel ja -külgedel on varasematest aegadest väikesed augud ees. Kui tõstan talveaknad ette, toksin vanadesse aukudesse uued naelad sisse, just poolenisti ja parasjagu, nii et naelapead mu aknaid ka tuulise ilmaga ees hoiaksid. Muide, iga aken on isiksus. Ei ole nii, et köögiaken sobib magamistoale ja magamistoa aken elutoale. Mõnda akent tuleb ette panna alumine serv ees, teist ülemine serv. Mõnd tõsta vasakult poolt aknalauale ja siis suruda teda paremale serva paika. Või vastupidi. Mul võttis pärast isa surma mitu aastat aega, enne kui selle töö päriselt selgeks sain. Nüüd olen meister. Minu maja ja minu aknad! Lõpuks pühin põranda puhtaks, teen tule pliidi alla ja kuulen, mis hääl on pliidiraua all võbiseval tulel mu väga vaikseks jäänud toas. Vaatan rahulolevalt läbi oma säravate topeltklaaside õue ja tunnen end kindlalt kui vanajumala selja taga. Ma ei tea, kas võõras inimene saab aru, miks ma nende «teiste akendega» seal Saaremaal igal sügisel rassin. Ausalt öeldes rassin nendega kevadel ka. Siis, kui jää on läinud ja luiged tagasi. Siis kisun neid eest ning naudin, kuidas ruumid muutuvad avaraks ja suvi tuleb tuppa. Ammu oleks aeg muretseda tolmu- ja helikindlad topeltklaasiga pakettaknad, kuulen end aeg-ajalt iseendale ütlevat. Aga ma ei taha. Ma ei taha, sest mu teised aknad lõgisevad jõulude ajal tuulega nii mõnusasti, et mul on väljas toimuvast selge pilt juba varahommikul, enne veel, kui teki all silmad avan. Suvel kostab läbi ühekordse klaasi aga ema vikatiluiskamine ja koera haugatus ning merelt kajakate tormi ennustav kisa. Ma tõesti ei igatse sinna Saaremaale neid uusi aknaid, sest püüan oma ellu jätta mõned niisugused asjad, mis ei muutu. Need teised aknad ei kaitse ju mitte üksi mu maja ega selle hingamist, vaid mind ennast ka. Neil akendel on võluklaasid, mis püüavad mured kinni. |
kõik galeriid
